Koalitsoonipartnerid peaksid selgelt välja ütlema probleemi, mida nad soovivad lahendada ja kirjeldama ka protsessi, kuidas nende pakutud lahendused viivad soovitud tulemuseni. Eesmärgiks ei saa olla mingi tegevuse ära tegemine, vaid mõõdetava tulemuse saavutamine.
Eesmärk peaks olema see, et inimesed oleksid tulevikus pensionile jäädes varanduslikult paremini kindlustatud kui täna. Selleks tuleb jälgida, et pensionivara aasta-aastalt kasvaks. Mida kiiremini, seda parem. Kui vahepeal osa või kogu kogutud kapital ära kulutada või kaotada, siis see on ühiskonna jaoks läbikukkumine, sündigu see siis poliitikute või fondijuhtide tegevuse tulemusel.
Mitmeid koalitsioonileppesse kirjutatud punktid sobivad suurepäraselt neile, kellel on olnud distsipliini viimase 17 aasta jooksul lisaks pensionifondi maksetele ka oma sissetulekutest teatud osa säästa ja investeerida. Selliseid inimesi on aga kahjuks väga vähe. Pensionifonde poleks vaja, kui kodanikel oleks külluses kapitali, millest vanemaks saades elada. 2002. aastal tehtud pensionireformi eesmärk oli panna inimesed koguma nii kohustuslikult kui ka vabatahtlikult. Läbi kindlustusseltside oli võimalik ise vabatahtlikult koostada välismaiste fondihaldurite poolt juhitud fondidest kolmanda samba portfell. Vabatahtlik kolmas sammas ei saanud kunagi väga populaarseks ning ma kahtlustan, et üheks põhjuseks olid volatiilsemad tulemused ning tõenäoliselt ka keskmiselt isegi teise samba fondidest madalamad tootlused. Kolmanda pensionisamba vähene populaarsus kinnitab, et kuigi riik pakub säästmiseks ja kogumiseks maksusoodustusi, siis isegi see ei pane keskmist inimest tuleviku peale mõtlema. Järgmiseks palgapäevaks on eelmisel kuul teenitu ära kulutatud. Teoorias võib muidugi väita, et inimesed ei kogu trotsist selle vastu, et neid sunnitakse säästma ja kui kogumine teha vabatahtlikuks, siis enamikust saavad kapitalistid, kes panevad regulaarselt kogutava kapitali tootvalt tööle, investeerivad uutesse toodetesse ja teenustesse ning loovad uusi töökohti. Selles loogikas paneb aga kahtlema see, et selle teooria propageerijad ei ole ise just kõige paremaks eeskujuks kapitali kogumisel. Sageli ei ole neil isegi teise samba fondi. Sisuliselt on pensionifondide ümber toimuv rohutirtsude ja sipelgate vaheline konflikt.
Helir-Valdor Seeder on lubanud, et pensionifondidest väljavõetavat raha võib kasutada ka kõrge intressimääraga laenude tagasimaksmiseks. Ma olen üsna kindel, et pigem kasutataks pensionifondidest väljavõetavat raha uute laenude võtmisel nõutavateks sissemakseteks. Oluline nõrkus rohutirtsude (teise samba pensionifondide lõhkujate) teoorias on see, et nende majandusmudelites ei ole kapitalil kohta. Seal on vaid palgasaajad ning nende ajahorisont on ainult lähitulevik. Sellest tuleb siis järeldus, et säästmine on niikaua mõttetu kuni palgad pidevalt kasvavad. Mingil arusaamatul põhjusel on rohutirtsud jõudnud järelduseni, et pensionifondid piiravad ka sündimust, kuna laste kasvatamiseks raha napib, sest inimesed ei saa ju ise selles süüdi olla, et neil lõpeb raha paar päeva enne palgapäeva otsa. Ja kui vaid palk oleks kohustusliku pensionifondi mineva summa võrra suurem, siis oleks ka sündivus suurem ning pensioniks ei peakski siis koguma, kuna lapsed peavad vanemaid vanaduspõlves üleval.
Minu arusaama järgi majandusest on lisaks tööjõule vaja ka kapitali, seejuures mitte laenuraha, vaid omakapitali, mis tekib ainult siis, kui teenitakse rohkem kui kulutatakse ning ülejääv osa investeeritakse kasumlikult innovatsiooni ja uute töökohtade loomisse. Rohutirtsud lubavad, et nad hakkavad säästma siis, kui nad saavad rikkamaks. Kahjuks ei ole see tõenäoline (siin on loogika viga), sest reeglina koguneb kapital ja rikkus läbi kogumise. Kui aga oodata seda hetke, et kunagi tulevikus hakkab raha üle jääma, siis suure tõenäosusega seda aega ei saabugi, juhul kui juba täna kogumisega ei alusta. Muidugi võib loota ka õnnele, või siis üldse tuleviku peale mitte mõelda, nagu ühele rohutirtsule omane.
Ei saa loota ka ainult Euroopa toetustele või välisinvesteeringutele. Majandus ei arene kui meie ise ei investeeri. Ja investeeringud eeldavad säästmist.
Eelmise valitsuse poolt eelmise aasta lõpus vastuvõetud, kuid alles käesoleva aasta septembris jõustuv pensionifondide seadus tegi pensionifondide juhtimises radikaalseid muudatusi. See, et tänased pensionifondide lõhkujad, kes olid ka eelmises valitsuses, nimetavad veel jõustumata reforme kosmeetilisteks, näitab vaid seda, et nad pole suutelised oma otsuste ja tegevuste mõjusid analüüsima. Tõenäolisem on aga see, et nad pole isegi enda poolt vastuvõetud seadust lugenud.
Eelmisel aastal vastuvõetud seadus adresseeris otseselt pensionifondide tootluste ja tasude probleemi. Sisuliselt, kui pole tootlust, siis pole fondivalitsejal ka tulu. Et saavutada kõrgemat tootlust, tuleb radikaalselt muuta investeerimisstrateegiat, mis nõuab tänasest teistsugust organisatsiooni ja olulisi investeeringuid meeskonna arengusse. Ma pean silmas seda, et börsiaktsiatesse ja indeksifondidesse investeerimise asemel tuleb hakata (ja tänu uuele seadusele on see ka lõpuks võimalik) investeerima uutesse ja/või kasvavatesse ettevõtetesse. Minu meeskond ei vaata enam käesoleva aasta algusest ühtegi pikemaajalist investeeringut, mille oodatav tootlus jääb alla 7%. Kogu LHV pensionifondide poolt hallatava 1,2 miljardise portfelli reinvesteerimine vastavalt uutele võimalustele võtab aega vähemalt paar aastat (kui me teeme seda forsseeritult). Täna on aga oht, et eelmisel aastal vastuvõetud seadus saab kehtida ainult mõned kuud, ehk 1. jaanuarini 2020.
Kokkuvõtteks:
- Säästmine ja kogumine on peaaegu alati parem ja kasulikum kui võlgu elamine.
- Need, kellel ei ole noorena kogumisharjumust tekkinud, ei hakka kunagi vabatahtlikult koguma.
- Eestist ei saa iialgi rikast riiki, kui me ei akumuleeri ise kapitali ega loo oma kapitaliturgu.
- Nagu pangad vormivad väikestest lühiajalistest hoiustest suuri pikaajalisi laene, nii aitavad pensionifondid luua väikestest kapitalikillukestest väga pikaajalist kapitali, mis aitab ettevõtjatel kasvatada oma ettevõtteid, luua uusi ja kõrgema palgaga töökohti.
- Kollektiivne investeerimine läbi fondide on kordades kuluefektiivsem kui väikeste summade investeerimine individuaalselt. Sageli on võimalik saavutada ka paremad tingimused. Näiteks Parvel Pruunsilla poolt juhitud BigBank’i investeerisid LHV pensionifondid parematel tingimustel (6,5% aastas) kui seda oleksid saanud teha üksikinvestorid. Ja kui BigBank peaks sattuma raskustesse, siis on LHV pensionifondid oma investeeringu kaitsmisel samuti paremal positsioonil kui seda suudaks teha ükski üksik investor.
Pensionifondidel on kapitaliturgudel täita samasugune roll nagu pankadel laenude ja hoiuste turul. Meie majanduse arengut hoiab tagasi pikalt puudunud kapitaliturg ja institutsionaalsete investorite vähesus, nende hulgas ka pensionifondid. Need vähesedki institutsionaalsed investorid on veel väikesed ja õpikurvi alguses.
Kui me tahame, et Eesti ettevõtetel oleks arenguks piisavalt kapitali, siis peame oma kapitali turge ise arendama. Eelmine valitsus astus 2018. aasta lõpus suure sammu õiges suunas, kuid hirmutab nüüd, et keerab aega 17 aastat tagasi.
Helir-Valdor Seederi poolt koalitsioonipartneritele pealesunnitud ideede elluviimine tooks kaasa allpool vaesuspiiri elavate seeniorite arvukuse kasvu tulevikus ning piiraks kapitali kättesaadavust ettevõtjatele, mis omakorda pidurdaks Eesti majanduse arengut ning vähendaks veelgi ressursse ühiskonna nõrgemate liikmete toetamiseks.
Arvamuslugu lilmus 8. aprillil Postimehes.
Tweet
