Donald Trump on vabariiklasest ärimees, keda huvitab eelkõige majandus. Tehingud. Võitmine. Vähemalt nii mõtlesid hiinlased, kes pigem toetasid vabariiklasi kui demokraate 2016. aasta USA presidendivalimistel.
Aega paar aastat edasi kerides on reaalsus midagi muud. Ummikusse jooksnud kaubanduslepe, tollid ja Hiina tehnoloogia keelustamine. Tehingute tegemise asemel on Trump võtnud Hiina suhtes karmima positsiooni, mis on üks väheseid asju, mille üle valitseb USA poliitikas üksmeel. Vabariiklased, demokraadid, Kongress, Pentagon – kõik soovitavad president Trumpil olla Hiina suhtes palju karmim.
Hiinat rünnatakse majandusliku narratiivi all, et nad petavad oma majandusmudeliga muud maailma. Riik kasutab ära ebaausalt vabakaubandust, toetab omasid, ei lase teisi enda turule jne.
Kuid mis on ikkagi USA kriitika tagataust Hiina suunal? Miks loetakse Hiinale sõnu peale vabast turumajandusest?
Hiina tööstuspoliitika eripära
Kindlasti ei ole Hiina liberaalse majandusmudeli vastu. Vastupidi. Hiina juhid on näinud ilmselt kõige paremini, kuidas turujõud, erasektori teke ja kaubavahetus muu maailmaga majandusarengule kaasa aitavad.
Kuid Hiina ei ole kunagi uskunud, et vaesed riigid saavad üleöö konkureerida rikastega. Täpselt nagu väikest last ei ole mõtet saata täiskasvanuga võidu jooksma. See on ette kaotatud võistlus.
Hiina mitte ainult ei usu, vaid on näinud, et riigi sekkumine, piirangud sissetulevatele investeeringutele ja lõdvem patentide kaitse on aidanud neil välja arendada oma tööstust, milles on siiani oldud väga edukad.
Hiina kasutab teiste kogemust
Varasem Ida-Aasia kogemus näitab, et riigi aktiivne sekkumine ekspordi toetamisel on edukas arengumudel, mis tõi vaesusest välja nii Jaapani, Lõuna-Korea kui teised Aasia tiigrid. Õigupoolest ei ole ilmselt ühtegi näidet, kus suured tööstusriigid oleks tekkinud ilma riigi olulise sekkumiseta.
Juba Inglismaal keelustasid tuudorid 16. sajandil riiete impordi ja villa ekspordi, et odava toormega välja arendada kodumaine rõivatööstus.
Preisimaal pakkus riik toetusi ettevõtetele, kui nad olid alustamas valdkonnas, kus erasektor ei tahtnud oma rahaga riskida.
Meiji Jaapan saatis 19. sajandi lõpus delegatsioone mujale maailma teadmisi kopeerima. Seejuures sundisid jõukamad riigid kogu aeg Jaapanit rangemaid patendiseadusi allkirjastama. Seda tehti, kuid praktikas ignoreeriti.
Pärast II maailmasõda vabastas Jaapan 80 protsenti ekspordituludest maksudest, et soodustada ettevõtteid vaatama rohkem välisturgudele.
Ka USA enda puhul taandub enamik suuri tehnoloogilisi läbimurdeid riigi toele. GPS, internet – need on kõik tehnoloogiad, mis arendati välja riiklikest DARPA kaitsetööstusprogrammidest. Nüüd on nendest omakorda välja kasvanud USA tehnoloogiahiiud, Google’id ja Amazonid.
Lõuna-Korea näide
Viimane edukas näide globaalse suurtööstuse rajamisel on Lõuna-Korea, kus riik hakkas 60ndatel aktiivselt toetama kodumaise tööstuse arengut. Riik andis kohalikele ettevõtetele turuhinnast odavamalt laenu, maksis osa ettevõtete teadus- ja arendustegevuse kulud ja piiras tollidega väliskaupade importi. Kõike tehti selleks, et kohalikud ettevõtted saaksid ise õppida selgeks toodangu valmistamise.
Lõuna-Korea toetas toodete ja teenuste arengut siis, kui see oli suunatud ekspordile. Kes olid kahjumlikud ja ei müünud piisavalt välisturgudel, need jäid toetustest ilma. Sellega välditi riikliku toega zombi-ettevõtete teket, kelle toodang mujal maailmas ei müü.
Koreas pandi algselt püsti 5–6 suurt autotööstust, millest jäeti ellu Kia ja Hyundai, sest need olid lõpuks kõige edukamad eksportturgudel.
Kusjuures oli väga oluline, et konkurentsi soodustamiseks ei panustanud riik ühele tšempionile, vaid mitmele, kes alguses konkureerisid omavahel ja kellest hiljem kõige edukamad ellu jäid.
60ndatel olid tavapärased iganädalased kohtumised Lõuna-Korea suurettevõtete juhtide ja president Park Chung-hee’ga, kellele anti regulaarselt aru, kuidas suurkorporatsioonidel välisturgudel läheb. Oli aastaid, kus näiteks Hyundai juht kohtus president Parkiga igal neljapäeval, et arutada, kuidas ettevõttel läheb ja kuidas riik saab kaasa aidata.
Loomulikult kritiseerisid IMF, Maailmapank ja teised Lõuna-Koread pidevalt ebaausate võtete kasutamise eest. Korea oli kriitikaga nõus, kuid praktikas ei teinud selle muutmiseks ikkagi mitte midagi.
Riiklik tugi eksportijatele, maksuvabastused, impordipiirangud ja teised poliitilised sammud osutusid Lõuna-Korea ekspordi kasvatamisel niivõrd edukaks, et ühel hetkel hakati ekspordipäeva isegi riikliku pühana tähistama (praegu on sellest küll loobutud).
Miks kuulata USA kriitikat?
Cambridge’i arenguökonoomika õppejõud Ha-Joon Chang on praegu USA poolt Hiinale peale surutava vabaturumajanduse kohta tabavalt öelnud, et lääs käib õpetamas teistele, kuidas rikkaks saada, jättes kõrvale selle, kuidas ise rikkaks sai.
Hiinal on läinud viimase nelja kümnendi jooksul sama Ida-Aasia mudelit kopeerides erakordselt hästi. Tekitatud on poole miljardi suurune keskklass, vaesusest on välja toodud sadu miljoneid elanikke. Püsti on pandud maailma suurim ekspordimasin ja koduturg.
Miks peaksid hiinlased kuulama USA kriitikat, kui lääneriigid ise on ammu enne igasugust vabaturumajanduse teket oma jõukuse kokku kuhjanud?
Seda eriti ka viimase kümne aasta sündmuste taustal. Ajal, kui Hiina majandus on keskmiselt umbes kümme protsenti aastas kasvanud, on USAs keskklassi sissetulekud stagneerunud, majandust tabas 2008. aastal suurim finantskriisi pärast II maailmasõda, poliitikas on pead tõstnud populism jne.
Ja kas USA kriitikal on üldse mingit majanduslikku sisu, kui lisaks Hiinale ründab Donald Trump «reeglite rikkumises» ja «ebaausas kaubanduses» ka Euroopat? Kas tegu ei ole hüsteeriliseks muutunud rünnakutega kõigi suunas, kes USA jõupositsiooni ohustavad?
Mis saab edasi?
Mis puudutab Hiinat, siis see, mis töötas seni, ei pruugi töötada edaspidi. Hiina ei ole enam 60ndate Lõuna-Korea, kus riigiabi peab ettevõtteid kõndima aitama. Hiinas on teadmisi ja kapitali, et mängida täiskasvanute liigas mitmetes uutes tööstusharudes. Läänest ollakse ette liigutud 5G-tehnoloogia arenduses, kus USA on rünnaku alla võtnud Huawei ja ZTE. Esirinnas ollakse tehisintellekti kasutuselevõtus jne.
See kõik meenutab pigem 90ndate Lõuna-Korea momenti. Selleks et Hiina majandus siit edasi kasvaks, peab Hiina paratamatult vabaturumajanduse reforme toetama, et suurendada innovatsiooni. Kui seda ei tehta, riskib Hiina arengulõksu jäämisega.
Selliseid näited arengulõksu kinnijäämisest on küllaga. 60ndatel suutis Brasiilia edukalt kasvada oma tööstust riiklikult toetades lausa kümme protsenti aastas, kuid õigel ajal ei avatud turge piisavalt välismaisele konkurentsile ja juhtus see, mis ikka juhtub, kui jäädakse liiga kauaks riigi sooja teki alla.
Hiina riigiettevõtted on küll väga suure ekspordidistsipliiniga, kuid üldiselt näitavad nii Jaapani, Lõuna-Korea, Taiwani kui teiste Aasia edulugude kogemus, et lõpuks liiguvad ettevõtted paremini edasi erasektoris. Erasektoril on ikkagi alati parem võimekus üles ehitada lõppbrände, mis maailma turgudel paremini müüvad. Seda näitab ka Hiina enda kogemus, kus riigi kaks suurimat börsiettevõtet on erasektori edulood Alibaba ja Tencent.
Hiina seisukohast on lihtsalt oluline, et nad saaksid teha oma reforme omas tempos, mitte USA survel. See ei saa kummagi poole jaoks hästi lõppeda, kui üks elevant teist ründab. Nagu ütleb India vanasõna: kui elevandid kaklevad, tallatakse ka muru ära. Paraku seda oleme praegu maailma majanduses ka nägemas.
Mis puudutab USAd, siis üritatakse ilmselt ka edaspidi meeleheitlikult kinni hoida olemasolevast. USA vaatenurgast loodetakse, et Hiinaga suudetakse teha sama, mida Jaapaniga, kelle majanduslikku tõusu lõpuks piisavalt kontrolliti, nii et see USA dominantset jõupositsiooni ei ohustanud.
Hiina ei ole aga oma suuruse poolest võrreldav Jaapaniga. Seepärast tundub olevat reaalsem see stsenaarium, mis juhtus USA endaga, kes liikus väga kiiresti pärast I maailmasõda Euroopa koloniaalvõimudest mööda.
Hiina kasuks räägib ilmselt kõige lihtsam mastaabiefekt, kus Hiina 1,4-miljardiline rahvaarvu baas on lihtsalt nii suure ülekaaluga, et vahet ei ole, kas kasvatakse 6, 5, 4 või 3 protsenti, absoluutnumbrites sõidetakse USAst ilmselt lõpuks lihtsalt sujuvalt mööda.
Mikk Taras
LHV portfellihaldur ja fondijuht
Arvamuslugu ilmus 30. mai Postimehes
Tweet
