Eesti majandus kasvas tänavu esimeses kvartalis ootamatult kiiresti. Teeb rõõmsaks, et kasv pärines suures osas töötlevast tööstusest, kus ettevõtted suurendasid oma investeeringuid ligikaudu poole võrra. Tulevikku vaadates on oluline, et investeeritaks targalt ehk et investeeringud kasvataksid ka ettevõtete tootlikkust ja efektiivsust, mitte ainult toodangu mahtu.
Aina põletavamaks teemaks on kujunenud investeerimine automatiseerimisse ja digitaliseerimisse tööstuses. Just seal nähakse võluvitsa, mis aitab tööstuse uuele tasemele ning kindlustab majandusedu ka tulevikus. Eesti on Euroopas ja ka maailmas laiemalt üsna tunnustatud digiriik, kuid seda peamiselt tänu e-teenuste laialdasele levikule avalikus sektoris. Tehnoloogia ja digimaailma ühendamine tööstuses on meil veel lapsekingades.
Mis hoiab ettevõtjaid tagasi uuendusi läbi viimast?
Euroopaülesed küsitlused näitavad, et digilahenduste kasutamise osakaal majanduses on tugevalt seotud ettevõtete suurusega. Osalt on see loomulik – suurettevõtted peavadki mastaabiefekti tõttu teatud investeeringuid tegema oluliselt varem kui pisikesed. Teisalt ei saa ka väike- ega mikroettevõtted lõputult vanaviisi edasi seilata. Ühel hetkel peavad ka nemad oma konkurentsivõime hoidmiseks uute trendidega kaasa minema. Tootmise või tööstuse digitaliseerimine tähendab väikeettevõtja jaoks mahukat investeeringut ja sellist otsust ei tehta kergekäeliselt. Lisaks on ettevõtte juht ettevõtte väiksusest tingituna tihti igapäevatöös detailideni sees ning seetõttu võib ka napp ajaressurss pärssida suuremate muutuste planeerimist ja läbiviimist. Seniks kuni olemasolev mudel töötab, püütakse seda maksimaalselt ära kasutada, sest kindel sissetulek lähitulevikus on inimese jaoks alati lihtsam valik kui oodatav suurem kasum pikemas ettevaates.
Kui ettevõtja ongi valinud progressiivsema lähenemise, põrkub ta täna suure tõenäosusega järgmise takistuse vastu – kust leida vajaminev kvalifitseeritud tööjõud? Digitaliseeritud tootmislahenduste haldamiseks ja arendamiseks sobilikke mehhatroonika-robootika haridusega spetsialiste on Eestis vähe ja välismaalt tööjõu sissetoomine on komplitseeritud. Üks ja mitte halb lahendus probleemile on oma töötajate ümberkoolitamine. Nii edutatakse agaramad töötajad kõrgemat lisandväärtust tootvatele positsioonidele kus on võimalik teenida ka kõrgemat palka. Madalama lisandväärtusega rollid asendatakse aga robotitega. Ettevõtja jaoks on selline koolitamine tõenäoliselt kulukam ja aeganõudvam kui valmis inimese palkamine turult, kuid üldine tööjõunappus riigis seab omad piirangud. Ja eks positiivse organisatsioonikliima hoidmine on ka väärtus omaette.
Riik peab näitama suunda ja looma võimalused targa majanduse arenguks
Ettevõtete väiksusest tingitud probleemi lahendus seisneb mõtteviisi muutuses. Lühiajalise kasu asemel tuleb keskenduda rohkem pikemaajalisele strateegiale ja tahes-tahtmata tuleb ettevõtetel aja ja muu arenenud maailmaga kaasas käia. Hea meel on tõdeda, et selles suunas tegelikult ka liigutakse. Teadus- ja arendustegevuse rahastamine on tänavu saanud tänuväärselt palju tähelepanu. Paraku on teod jäänud sel korral sõnadest väiksemateks ja valjuhäälselt välja lubatud teadus- ja arendustegevuse (R&D) investeeringute tõstmine 1%ni SKPst jääb järgmise nelja aasta jooksul tegemata. Selle otsuse tasakaalustamiseks peaks valitsus motiveerima ettevõtjaid ise vajalikke investeeringuid tegema, pakkudes neile toetavat, stabiilset ja ettearvatavat majanduspoliitilist keskkonda. Ei tohi unustada, et üldine ebakindlus riigi poliitilises või majanduslikus olustikus on üks esimesi tegureid, mis igasuguste investeeringute tegemist tagasi hoiab. Liiatigi on just erasektor see, kust tuleb peamiselt meie mahajäämus R&D investeeringute osas Euroopaga võrreldes. Hetkel saatis valitsus koosmõjus teiste riigieelarvet puudutavate otsustega (nt alkoholiaktsiisi alandamine) pigem sõnumi, et R&D rahastamine ei pea olema prioriteet ning et lühiajaline kasu kaalub üles tehtud otsuste pikaajalise mõju.
Mis puutub kvalifitseeritud tööjõu kitsikusse, siis selles osas lahendust paraku ei paista. Valitsus ootab piiri taha läinud ehitajate naasmist ja seeläbi tööjõupakkumise suurenemist kodumaal. Tööstuse digitaliseerimise seisukohast ei ole see eriti kaalukas argument. Selle asemel võiks energia suunata välistööjõu kasutamise efektiivsemale reguleerimisele Eesti majanduse hetkehuvidest lähtuvalt. Jättes selles küsimuses ettevõtjad üksinda on kindel, et järjest suurem osa meie ettevõtetest hakkab oma tegevust riigist välja viima ja sellest on meil võimalik ainult kaotada. Pikemas perspektiivis tuleb mõelda, kuidas tagada targale majandusele vastavate oskustega tööjõu pealekasv kõrgematest õppeasutustest.
Kasumlikkust sööb kiire palgatõus ja madal tootlikkus
Üks on selge – ilma digirevolutsioonita ettevõtluses ei saa Eesti majanduse areng samas tempos enam pikalt jätkuda. Ettevõtete kasumid on viimaste aastate jooksul kõvasti kannatada saanud ning sisuliselt kogu aastatega juurde loodud lisandväärtus on läinud töötajatele kõrgemate palkade maksmiseks. Kasumite osakaal lisandväärtusest on aasta-aastalt vähenenud. Kasumlikkuse kasvatamiseks tuleb tõsta töötajate tootlikkust ehk anda neile võimalus pakkuda ettevõttele samade töötatud tundide jooksul suuremat lisandväärtust. Digitaliseerimise läbi teinud ettevõtjate hinnangul on automaatseadmete ja robotite kaasamine tootmises suurendanud ettevõtte efektiivsust kuni kolmandiku võrra ja kergitanud nõnda ka nende kasumimarginaale. Just tootlikkuse ja efektiivsuse kasv on see allikas, läbi mille Eesti majandus peab edasi kasvama.
Kristo Aab
LHV majandusanalüütik
Tweet
