iStockphoto
Viimase poole aastaga on konflikt meeleavaldajate ja riigi vahel lükanud Hongkongi majanduse kaosesse. Turistid hoiavad linnast eemale, poed ja restoranid panevad uksi kinni, koolid on suletud ja inimestel soovitatakse turvalisuse huvides pigem kodudes püsida.
Hongkongi meeleavaldused teeb huvitavaks tõsiasi, et need toimuvad maailma ühes kõige edukamas majanduses. Hongkongi SKP elaniku kohta on võrdne Šveitsiga ja mediaanpalk sarnaneb Kesk-Euroopa riikidele.
Linna jõukuse taga on soodne geograafia, äritegemisele suunatud institutsioonid ja kosmopoliitne elanikkond. Tegu on ühe kõige vabama majanduskeskkonnaga maailmas, kus on madalad maksud, Aasia kontekstis olematu bürokraatia ja hästi toimiv infrastruktuur.
Viiimases Maailma Majandusfoorumi (WEF) edetabelis paikneb Hongkong konkurentsivõimelt kolmandal positsioonil. Šveitsi ärikooli IMD rahvusvahelises konkurentsiedetabelis asetseb Hongkong teisel kohal.
Transparency International paigutab Hongkongi maailma üheks madalaima korruptsioonitasemega linnaks, kus nii era- kui kui avalikusektoris spetsialistide palgad on piisavalt kõrged, et vähesed kipuvad ebaseaduslikult täiendavaid tuluallikaid otsima.
Olles ka ise Hongkongis elanud ja õppinud, võib kahtlemata kinnitada, et linn on üldise elukeskkonnana võrdväärne muu maailma finantskeskustele (kui mitte parem). Seal on maailma tipptasemel koolid, rohkelt meelelahtutust, hulgaliselt restorane, hästi töötav ühistransport ja Aasia standardite järgi suhteliselt puhas linnapilt ning üllatavalt roheline keskkond.
Mandri-Hiina ja Hongkongi üks suur elukeskkonna erinevus on suhteline arvamus- ja meediavabadus, mis peegeldub inimeste, keelte, kultuuride ja ideede mitmekülgsuses. Nagu ka protestid näitavad, on igasugune vabaduste piiramine, eriti Hongkongi noorte jaoks, väga tundlik teema.
Osaliselt tuleneb see ajaloost. Honkongist sai 19. sajandi Oopiumisõdade järel 99 aastaks brittide koloonia, kus vabadused olid väga piiratud ja igasugune demokraatia puudus. See oli ka põhjus, miks enamik Hongkongi elanikest pigem pooldas 1997. aastal Hiinaga liitumist, kui brittide alla jäämist. Võimalik, et see on ka põhjus, miks täna on Hongkongis tänavatel just paljud noored, mitte brittide all üles kasvanud vanemad.
Hongkong numbrites Maailmapanga andmetel:
- Rahvaarv 7,45 miljonit (2018)
- SKP inimese kohta (2018, OJP) 64 488 dollarit
- Lähimad riigid USA 62 641 dollarit ja Norra 65 599 dollarit
- SKP kasv viimasel kolmel aastal 3% (2018), 3,83% (2017), 2,18% (2016)
- Inflatsioonimäär 2,41% (2018), 1,48% (2017)
- Töötuse määr 3,09% tööealisest elanikkonnast (2017)
Kuidas on siis tekkinud olukord, kus nüüd juba kuus kuud kestnud meeleavaldused on viinud maailma ühe suurima ja edukaima finantskeskuse kaosesse, mida turistid väldivad ja kust inimesed on hakanud mõtlema ärakolimise peale?
Väga suurelt üldistades on Hongkongi peamisest edufaktorist – majandusvabadusest – tekkinud ka peamised probleemid.
Esiteks on eduga kasvanud ootused, et Hiina all jätkunud majanduskasv toob ühel hetkel Hongkongi ka suurema poliitilise vabaduse. Midagi sellist pole aga juhtunud ja Hiina indikeerib väga jõuliselt, et pärast neid rahutusi juhtub seda veel vähem.
Teiseks tähendab ülivaba majanduskeskkond ja madalad maksud, et Hongkongi jõukus on jaotunud ääretult ebavõrdselt. Näiteks on üks linna peamisi probleeme maailma kõige kallim kinnisvaraturg, kus isegi hea palgaga tööline peab 60m2 korteri eest välja käima 20 aasta sissetuleku. Vähesed suudavad sellist ostu endale lubada. Kinnisvaraturg vajaks juba ammu valitsuse poolt mingit sekkumist ja paremat poliitikat, kuid see pole kattunud Hongkongi vabaturumajanduspoliitikaga.
Eluasemeturu kallidus on mõtlemapanev koht ka Euroopa linnadele, kus korterite rendihinnad jooksevad pidevalt noorte eest ära. See on ka põhjusel leppisid näiteks Berliinis võimuparteid kokku, et eluasemeturul külmutatakse üürid viieks aastaks. Aasia teises, veel jõukamas linnriigis, Singapuris, on valitsus lasknud ehitada tipptasemel sotsiaalkorterid, kus elab 82% elanikest.
Kolmandaks on kõrge elukallidus viinud paljud Hongkongi töökohad Mandri-Hiina linnadesse. Pärlijõe delta teistes Hiina linnades on töölised madalama palga eest nõus sama palju või rohkem ära tegema.
See on ka üks Hongkongi peamiseid probleeme – majandus on muutunud järjest rohkem finantssektori keskseks ja liialt vähe hajutatud erinevate tööstusharude vahel. Mandri-Hiina linnad on Hongkongist mööda liikunud sadamate osas, lennunduse sõlmpunktidena ja raske on näha, et sama ei juhtu lõpuks ka finantssektoriga. Õigupoolest on Shanghai börs juba kordades Hongkongist suurem, kuid see on jätkuvalt väga suletud ja koduturule suunatud finantskeskus.
Finantskriisist suurem mõju
Kahjuks on Hongkongi majandus täna suuremas languses kui 2008. aasta finantskriisi ja 2003. aasta SARSi puhangu ajal. Kuna kahjud suurenevad iga päevaga, siis on tänane olukord selline, et kõik osapooled võiks mõista, et tekkinud olukorras on esmatähtis taastada rahu.
Vägivaldsete protestide suurim probleem on, et kui need korra on juba alanud, on neid väga raske tagasi pöörata. See ei ole tüüpline majanduskriis, mis kuue kuu pärast üle läheb. Selline kriis lõhestab ühiskonda ja need haavad paranevad aastaid.
Peking on siiani reageerinud Hongkongi rahutustele suhteliselt külma närviga. Osaliselt ilmselt sellepärast, et sealne majandus ei ole enam Hiina jaoks selle tähtsusega, mis ta oli varem. Kui 1993. aastal moodustas Hongkong 27% Hiina majandusest, siis täna on Hongkong kõigest 3% Hiina SKP-st.
Meeleavaldused on jätnud jälje ka Hongkongi börsile, mis on sellel aastal üks kõige kehvema tootlusega aktsiaturg.
Allikas: Bloomberg
Samas Hongkongi Hang Sengi börsiindeksi kümnest suuremast ettevõttest on seitse Mandri-Hiina ettevõtted, kellel läheb suhteliselt hästi. Novembris algas Hongkongi börsil kauplemine ka Hiina e-kaubanduse hiiu Alibaba aktsiatega, millest saai turuväärtuse poolest uus börsi suurim ettevõte.
Hongkongi börs illustreerib ka hästi, kui tihedalt on Hongkongi ja Mandri-Hiina majandused seotud. Kui Hiina majandus on piisavalt suur, et üksi hakkama saada, siis vastupidi mitte.
Seega peituvad Hongkongi rahutuste laiemad mõjud mitmetes poliitilistes ja majanduslikes aspektides, mis on tekitanud eriti noorte seas rahulolematust. Hongkongis on tohutu jõukus, mis jaotub erakordselt ebavõrdselt, väljendudes muuhulgas maailma kõige kallimas kinnisvaraturus.
Kuna Hongkongi suurim tugevus teiste Hiina linnade kõrval on kosmopoliitne segu ideedest ja inimestest, tuleb nende kinni hoidmiseks värske pilguga üle vaadata paljud poliitikad.
Usun, et majanduspoliitikate kujundamisel on Hongkongil palju õppida teiselt väga edukalt linnriigilt Singapurilt. Vahest kõige olulisem erinevus Hongkongi ja Singapuri vahel ongi mainitud elamiskulud, millele läheb väga suur osa paljude inimeste sissetulekutest. Hongkong on lasknud turujõududel vabalt tegutseda, mille tulemusena on kinnisvarahinnad ülikallid ja eluaseme soetamine noortele kättesaamatu. Singapuris on aga valitsus jõuliselt eluasemepakkumist ise kontrollinud, seisnud ise arenduste taga ja hoidnud sellega eluasemekulud suhtena sissetulekutesse Hongkongist peaaegu poole madalamal. Sellistest erinevused suurtes kuluartiklites on paljude rahvusvaheliselt liikuvate noorte jaoks määravad, kuhu lõpuks maandutakse.
Artikkel ilmus LHV veebiajakirjas Investeeri.
Tweet
