Kuigi neljanda kvartali SKP statistikat tuleb veel mõnda aega oodata, võib juba praegu öelda, et lõppenud aasta oli Eesti majanduse jaoks üle ootuste edukas. Kogutoodangu kasv püsis kiire, tööpuudus madal ja inimeste sissetulekud kasvasid mühinal. Tõsi, viimases kvartalis majanduse hoog rauges, kuid aasta keskmiseid näitajaid see kokkuvõttes liiga palju ära ei riku. Pigem on viimane kvartal indikaatoriks selle osas, mis meid tänavu ees ootab.
Detsembri teine pool tõi positiivseid sõnumeid nii USA-Hiina võimuvõitluse osas kui ka UK valimistelt, kuid tegelikult ei ole väliskeskkond oluliselt leebemaks muutunud. Eesti peamiste kaubanduspartnerite kaalutud impordinõudlus ehk välisnõudlus Eesti ettevõtete toodangu järele kasvab tänavu sarnases tempos kui mullu, kuid see tempo on kaks korda aeglasem kui kriisijärgne keskmine. Lisaks tavapärasele majandustsükli jahtumisele varitsevad naabrite majandust ka mõned spetsiifilisemad ohud. Rootsi majandus on läbi kaubandussidemete tugevalt seotud Saksamaaga, mille tööstussektori madalseis vaevab kogu Euroopat. Soome ekspordib aga sortimendi poolest paljuski investeerimiskaupasid ja nende sissetulek on samuti ohus, sest ebamäärases ja äraootavas majanduskliimas kiputakse investeeringuid pigem edasi lükkama. Tegemist on Eesti kahe suurima kaubanduspartneriga ja nende majanduse aeglustumist tunnetavad väga selgelt ka Eesti ettevõtjad.
Lõppenud aasta paistis silma selle poolest, et tööstustoodangu mahud langesid kõikjal. Ka Eesti ei olnud siin erandiks. Kui algselt oli Eestis tootmismahtude languse taga energiasektori konkurentsivõime halvenemine seoses kõrgete CO2 saastetasudega, siis aasta edenedes jõudsid probleemid ka töötlevasse tööstusesse. Näiteks Eesti majanduse üht vedurit, puidusektorit, kimbutab järsk hinnalangus toormeturul, mis on oluliselt vähendanud puidu kui toorme ekspordivõimalusi. Kiiret hinna taastumist ei ole mõtet ka tänavu loota, sest Euroopat räsiva kooreüraski leviku tõttu on turg toormaterjalist üle uputatud. Omamoodi teenimisvõimalust on selles näinud mitmed Eesti logistikaettevõtted, kes on oma veoteenuseid asunud Saksamaale ja Tšehhi pakkuma.
Teenustele ja siseturule suunatud ettevõtetel on tõenäoliselt ka tänavune aasta veidi kergem kui tööstusettevõtetel. Suhteliselt kiire palgakasv jääb püsima, sest nõudlus tööjõu järele on endiselt tugev. Tagasihoidliku inflatsiooni juures tähendab see, et inimeste reaalsed sissetulekud suurenevad ja osa sellest lisarahast suunatakse kindlasti tarbimisse. Õnneks on viimase aasta jooksul meedias suure tähelepanu alla tõusnud ka eraisikute säästmis- ja investeerimisharjumused ning võib loota, et inimesed on säästmise vajalikkusest aina rohkem aru saamas. Ettevalmistatav pensionireform töötab küll sellele vastupidises suunas, kuid positiivse tulemusena on ekspertide ja poliitikute avalik debatt ja vastasseis loodetavasti suurendanud inimeste teadlikkust investeerimise ja säästmise erinevate võimaluste ja selle vajalikkuse osas.
Suurimaks väljakutseks on Eesti jaoks tänavu kindlasti väljasuremisohus oleva põlevkivitööstuse edasise arengu- või päästekava väljatöötamine. Põlevkivist energia tootmine kaotab oma konkurentsivõimet iga aastaga ja seetõttu ei ole mõistlik otsuste tegemisega enam viivitada – olukord paremaks ei muutu. Hetkel tundub, et esimese üleminekuetapi osas ollakse riigi tasandil ühel meelel – õlirafineerimistehas peaks vähendama sektori CO2 rikast jalajälge ja pakkuma võimaluse väärindada maapõues leiduvat põlevkivi enam kui seda siiani on tehtud. On eraldi küsimus kust ja mis hinnaga mainitud tehase ehitamiseks vahendid leitakse, sest keskkonda saastavatesse projektidesse investeerimine ei ole Eesti ega Euroopa pankade seas enam populaarne. Aga sellest veelgi olulisem on, et nö Põxiti plaan ei piirduks rafineerimistehase ehitamisega vaid selged sammud tuleb paika panna ka edaspidiseks. Vastasel juhul kaob kontroll sektori tuleviku üle täielikult ja Eesti jääb ka edaspidi sel teemal vaid tulekahjusid kustutama.
Tweet
