Veel mõned kuud tagasi hurjutati Euroopa rikkamate riikide valitsusi, et nood ei ole piisavalt altid Euroopa majanduse käimatõmbamiseks oma rahakotiraudasid avama. Täna oleme olukorras kus on sisuliselt konsensuslikult unustatud igasugused eelarvereeglid ja jätkusuutlikud võlatasemed ning valitsused annavad järgemööda teada hiiglaslikest finantsabipakettidest, millega püütakse ära hoida kõige hullemat majanduses – järsku ja sügavat majanduslangust.
Financial Times kirjutab, et lääneriikide valitsused on kokku välja hõiganud meetmeid mitme triljoni dollari väärtuses. Ameerika Ühendriikide administratsioon on esirinnas abipaketiga, mis ulatub üle ühe triljoni dollari. Euroopa suuremates riikides jääb stiimul kaks-kolm korda väiksemaks, kuid eks on ka majanduste absoluutsuurused erinevad. Proportsionaalselt jääb keskmine välja hõigatud abipakett 1,5-5% vahele riigi SKP-st, palju oleneb riikide valimist ja sellest mida valitsuse abipaketi alla liigitatakse (näiteks keskpanga stiimul ja laenugarantiid on mõnel pool sisse arvestatud, kuid mitte alati). Näiteks Saksamaa ja UK räägivad kõva häälega abipaketist suurusega ca 15% SKP-st. Meile lähemal asuvatest riikidest on Soome ja Leedu teatanud ca 5 mld euro suurusest eelarvestiimulist (vastavalt 2,5% ja 13% SKPst) ning Rootsi 30 mld euro (6% SKP-st) suurusest paketist. Lätlased pole numbriteni seni veel jõudnud.
Kasutusele võetavad majanduslikud abimeetmed on üldjoontes suhteliselt sarnased. Kuna majanduslikus mõttes on seni ikkagi tegemist ajutisest šokist tingitud kriisiga, siis on peaeesmärgiks aidata inimestel säilitada oma töökohad seniks kuni kriis läbi saab. Seepärast toetatakse ettevõtteid palkade maksmisel kui äritegevus on häiritud ja ettevõtte jooksvad tulud vähenevad. Veel pakutakse maksuleevendusi, võlgade ajatamist, valitsuse poolt garanteeritud laenuraha likviidsuse tagamiseks jne. Põletav probleem on kindlasti ka kohese haigusraha tagamine inimestele, kes on sundkorras karantiini jäänud ja ei saa seetõttu töökohustusi täita. Huvitavama ideena on taaskord tõstatunud nö helikopteri-raha külvamine ehk lihtsalt inimestele raha kätte jagamine majanduse elavdamiseks. Selle ideega on flirtinud nii Hong Kong kui ka USA, kuid nii nagu see pole varasemate katsete puhul eriti häid tulemusi näidanud on ka nüüd sellele mõttele raske edu prognoosida, sest praeguses olukorras on tegemist ennekõike ikkagi pakkumispoolse šokiga. Kui ettevõtted on suletud ja inimeste liikumisvõimalused piiratud, siis pole rohkemast vabast rahast suurt kasu, sest seda ei ole lihtsalt võimalik millegi peale kulutada. Inimeste võimekust oma võetud rahalisi kohustusi täita saab aga tagada paremate meetodite abil.
Eesti valitsus on ideede tasandil muu maailmaga enamvähem ühte sammu käinud, olgugi et pigem teiste järel lonkides kui ise eesrinnas olles. Räägitakse suunatud toetustest löögi alla sattunud majandussektoritesse, palkade ja haigusraha maksmisel appi tulemisest Töötukassa ja Haigekassa kaudu. Suurt revolutsiooni teha ei plaanita. Rahanumbritest rääkides on riik oma saatusekaaslastega võrreldes olnud koonerdav. Valitsusliikmete sõnavõttudest käis pikka aega läbi vaid 140 mln euro (ca 0,6% SKP-st) suurune kogupakett. Eile õhtul sai selgeks, et ainuüksi Töötukassa poolt palgatoetusteks plaanitav meede on kokku lepitud summas 250 mln eurot (1% SKP-st), täna on sellele lisandunud veel 600 mln euro (ca 2,5% SKP-st) ulatuses plaanitavaid käibelaenusid läbi Kredexi ja Maaelu arendamise sihtasutuse, lisaks peaksid Kredex ja MES olema valmis käendama ettevõtetel üleval olevaid laenusid ligi 1 mld euro (ca 5% SKP-st) ulatuses.
Kuna Eesti majandus on väike ja väga suures osas orienteeritud ekspordile, siis mõjutavad nii kaupade kui inimeste liikumispiirangud riikide piiridel Eesti majandust proportsionaalselt rohkem kui mõnda siseturule keskendunud majandust. Eeldades, et eriolukorraga kaasnevad majandustegevuse piirangud kestavad vähemalt 1,5 -2 kuud on ilmselt üsna adekvaatne ka hinnang, et kahju majandusele võib sellest tekkida vähemalt 2 mld euro ulatuses. Seda arvesse võttes ning kõrvutades teiste riikide käikudega on tõenäoline, et Eesti majandus vajab kokkuvõttes riigilt vähemalt 8-10% SKP-st suurusega abipaketti, et šokk suuremate kahjudeta üle elada. On teada, et riik plaanib võimalikult kiiresti 1 mld euro ulatuses laenu võtta, et tekkinud olukorras ettevõtjatele igakülgset abi pakkuda. See on kindlasti samm õiges suunas. Konkreetseid otsuseid nii suurte summade süstimiseks Eesti majandusse pole valitsus paraku veel suutnud kokku leppida.
Kristo Aab
LHV majandusanalüütik
Tweet
