30. jaanuaril 2020 nimetas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) koroonaviiruse üleilmseks probleemiks (PHEIC). 11. märtsil kirjeldas WHO viirusepuhangut esimest korda pandeemiana. Jüri Ratas kuulutas Eestis eriolukorra välja 12. märtsil ja päev hiljem kehtestas Donald Trump eriolukorra Ameerika Ühendriikides.
Rahvusvahelistele väärtpaberiturgudele jõudis probleemi tõsidus kohale veebruari teises pooles. 19. veebruaril 3386 punktiga kõigi aegade kõrgeima taseme saavutanud S&P500 indeks kukkus veebruari lõpuks tipust 13%. Märtsi alguses jätkunud vabalangus viis indeksi 23. märtsiks 2237 punktini, mis tähendab seda, et veidi rohkem kui ühe kuuga oli USA suurimate börsifirmade väärtusest haihtunud 34%. Pandeemiast ei jäänud puutumata ükski turg: isegi kõige väiksema riskiga võlakirjade hinnad olid languses.
Viiruse mõju avaldus ka Eesti II samba pensionifondide tootluses: näiteks progressiivsed fondid kaotasid Pensionikeskuse keskmise puhasväärtuse indeksi (EPI-50) järgi oma väärtusest märtsis 6,35%. LHV pensionifondide kaotused olid oluliselt väiksemad. Märtsi keskel, kui turud olid languses, kasutasime me võimalusi ning ostsime, siis kui teised müüsid.
Laenukoormus hakkab saama rohkem tähelepanu
Umbes kolm-neli aastat tagasi kirjutasin ma mõningase huumoriga, et parem on müüa aktsiaid kolm aastat liiga vara kui kolm päeva liiga hilja. Olen rääkinud ja kirjutanud ka sellest, et kõrget pikaajalist tootlust on võimalik saavutada ainult siis, kui suudetakse vältida väga suuri kaotusi. Õnnetusi ja katastroofe ei oska keegi ette näha, kuid nende realiseerumise tõenäosust on ohtlik ka eirata.
Väga pikka aega on peaaegu kõikjal maailmas võlakoormus kasvanud kiiremini kui inimeste sissetulekud ja ettevõtete kasumid. Laenuraha on kasutatud sageli juba olemasolevate varade soetamiseks, mis kergitas nende varade hinda. Sellist lööki, nagu praegune pandeemia on tekitanud, ei prognoosinud keegi, kuid minu seisukoht on, et oli üksnes aja küsimus, millal hakkab võlakoormuse kasv rõhuma varade hindadele.
Ma kardan, et need, kes loodavad kuu või paari pärast elu pöördumist tagasi vanasse sängi, võivad eksida. Mis puudutab majandust – nii eraisikuid kui ka ettevõtteid –, siis tõenäoliselt tõdetakse mõne aasta pärast, et võlakoormus on pandeemiaeelse ajaga võrreldes veelgi kasvanud.
Likviidsuslaen võib aidata kriisi üle elada, kuid peatselt tasub hakata mõtlema ka ettevõtte kapitali struktuurile. Kas maksta enne kriisi ja kriisiajal võetud laene tagasi, mis võib tähendada ettevõtte tegevuse koomaletõmbamist, või kaasata ettevõtte arenguks uut omakapitali?
Eestis on laenuraha olnud ettevõtetele väga kergesti kättesaadav, mistõttu on omakapitali kaasamine ettevõtte kasvuks olnud pigem haruldane. Isegi kui vaadata Tallinna börsi ajalugu, siis suur osa tehingutest pole ettevõttesse uut kapitali juurde toonud.
Näiteks LHV ja Coop Pank kaasasid kapitali, kuid Tallinna Sadama puhul müüs vana omanik oma aktsiad uutele omanikele. Ma usun, et kriisi käigus tajutakse, et omakapitali oleks võinud ettevõttes rohkem olla ja pangalaen võib olla küll odav, kuid see on siiski võõrkapital.
Pensionifondid kui kapitali pakkujad
Pensionifondidelt oodatakse (kõikide kulude järgset) tootlust, mis oleks võrreldav Eesti majanduse nominaalkasvuga (ajalooliselt üle 5% aastas). Seepärast on LHV pensionifondid huvitatud eelkõige investeeringutest ettevõtete kapitali neisse kihtidesse, mis kvalifitseeruvad omakapitaliks ja on kriisiolukorras allutatud pangalaenudele. See tähendab nii suuremat riski kui ka suuremat tootlust.
Samas ei huvita pensionifonde firmas kontrolli võtmine: ettevõtte juhtimine peab jääma ikkagi ettevõtja hooleks. Sel põhjusel pakume oma investeeringut laenuna, mille tagasimaksmine ja teenindamine sõltub ettevõtte käekäigust. Niinimetatud allutatud laenud ei ole maailmas midagi uut, kuid sellest hoolimata peame peaaegu iga kord selgitama, et sellist investeeringut tuleks vaadata pigem odava kapitali kui kalli pangalaenuna.
Isegi pärast märtsikuist suurt langust ei pruugi börsiaktsiad olla veel hinnatasemel, mis pakuksid kümne aasta vaates korralikku tootlust. LHV pensionifondid küll kasvatasid märtsi keskel aktsiapositsioone suurel määral, kuid me oleme iga hetk valmis neid positsioone uuesti müüma. Oma investeerimisstrateegias eelistame suunata kapitali otse ettevõttesse, mitte osta praegustelt aktsionäridelt olemasolevaid aktsiaid.
COVID-19 pandeemia mõju ühiskonnale ja majandusele on juba neil päevil ränk ning üha suureneb. Anglikaani kiriku pea, Canterbury peapiiskop võrdles seda viirusepuhangut tuumaplahvatusega: juba esialgne löök on šokeeriv, kuid sellele järgneb ka pikaajaline mõju, mida on praegu veel raske ette kujutada.
Säästmise ja investeerimise põhimõte töötab jõukuse pikaajalisel kasvatamisel siiski edasi, ent peab olema hoolikam selles, kus ja milliste riskidega on võimalik tootlust saavutada.
LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Fondide osakute väärtused võivad nii kasvada kui kahaneda ja fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta. Fondi investeeritud rahasumma väärtuse säilimine ei ole garanteeritud. Tutvu LHV pensionifondide prospekti ja põhiteabe dokumentidega lhv.ee ja pea nõu asjatundjaga.
Tweet
