Jätkusuutlikud pakendimaterjalid

Allikas: Alfonso Navarro

Pakendimaterjalide jätkusuutlikkusest rääkides on näiteks McKinsey toonud välja kaks selgitavat käsitlusviisi, millest esimene lähtub pakendite korduskasutamise sobivusest ning teine hõlmab probleeme pakendite ringmajanduses ja selle tulemusel tekkivat keskkonnareostust. Eriti just Aasia kiiresti kasvavates riikides on tarbimise kiire kasvutempo loonud suured pinged jäätmete kogumise süsteemidele, mille tõttu võiksid tekkida lekked keskkonda, näiteks ookeanitesse.

Toidu- ja tarbimiskaupade pakendimaterjalidena on võimalik kasutada vähemalt taastuvmaterjalidena paberit, pappi ja muid kiul põhinevaid materjale ning teiste materjalidena klaasi, metalli ning plasti.

Plastist on globaalselt saanud piltlikult öeldes sõimusõna, kuna selle tegemiseks kasutatakse peamiselt fossiilkütustel põhinevaid materjale, mis looduses ei lagune. Enamik maailmas kasutatavast plastmassist jõuab prügilatesse või põletatakse ära, arvestatav osa jääb lihtsalt lahendamata ning ainult väike osa jõuab ümbertöötlemisse, kus on reaalselt võimalik sellest midagi uut ja kasulikku teha. Kui aga ringmajanduse infrastruktuur ei ole täielik ja materjalid jõuavad juba prügilatesse ja põletitesse, on see ressurss uuesti kasutamise seisukohast igavesti kaotatud.

Tulles tagasi pakendite korduskasutamise sobivuse juurde, võiks esile tõsta Ellen MacArthuri sihtasutuse, mis ühendab New Plastics Economy algatuses üle 500 organisatsiooni, kes tahavad liikuda plasti kasutamises ringmajanduse poole ning lahendata plastjäätmete ja reostuse probleeme juba toodete pakendamise tasemel. Sihtasutuse aruande järgi annab enamik üleilmsetest brändidest ja pakendimaterjale tootvatest või kasutavatest firmadest aru, et nende plastist pakendimaterjalid oleksid juba 65% ulatuses sobivad taaskasutamiseks. Praktikas jõuab aga ainult alla 2% nende ettevõtete plastist taaskasutusse.

Vaadates ettevõtete poolt pakutud lahendusi, siis pakendite põhjalike muudatuste puhul on disainil suur roll, kuna tulemust annab innovatiivsus või lihtsalt üleliigse pakendimaterjali eemaldamine. Pakendamist on aga mõnes sektoris raske olulisel määral vähendata, sest näiteks toidu jaoks on pakendil oluline roll toodete säilivuse pikendamisel ja toidujäätmete vähendamisel. Kui otsida asendamise võimalusi, siis vahetamine taastuvmaterjalidest tehtud paber- ja papptoodete vastu on selles nimekirjas ettevõtetel esikohal. Teised välja toodud variandid võiksid olla väljavahetamine keskkonnasõbralikuma plasti vastu (näiteks biopõhine plastmass), pakendite kergemaks tegemine ja ainult ühte tüüpi materjali kasutamine korduvkasutamise lihtsustamiseks.

Plastjäätmete vähendamisel ja korduvkasutuse suurendamisel on üheks motivaatoriks Euroopa Liidu ühekordse plasti direktiiv. See direktiiv on hea näide, kuidas jätkusuutlikkuse kontseptsioonil pole ainult ühte definitsiooni või ainult ühte õiget arvamust.

Näiteks EL-i poliitika loojate, tööstuse, tarbijate ja akadeemia arvamused sellest, mis on jätkusuutlikkus ja kuidas seda praktikas peaks teostama, võivad erinevad olla. Seda näitab ka ühekordse plasti direktiivi rakendamine ja teostamine. Et direktiivi praktikas ellu viia, peaks esimesena ühiselt aru saama, mis on ühekordne kasutus ja mis on plasti laiem definitsioon, sest plasti alla võiksid praegu EL-i direktiivi järgi minna ka taastuvmaterjalidest tehtud tooted ja ühekordse kasutamise definitsioon on mõnede toodete puhul suhteliselt paindlik.

Paberist tehtud kohvitass on aruteluks hea näide. Praegu võib see sisaldada väikeses mahus plasti kaitsva kihina, sellepärast et paremaid alternatiive pole suures mahus saadaval. Paberist kohvitassi kiud on aga taaskasutatavad ja sellest fiibrist on võimalik umbes seitse korda toorainet uueks kasutamiseks saada. Ühekordse kasutamise puhul on keeruline piiri tõmmata, kui tootest on võimalik pärast esimest kasutust veel midagi muud teha. Jätkusuutlikkuse perspektiivist on muidugi alternatiive, näiteks enda tassi kaasavõtmine ja muud sellised lahendused, mis on aga üleilmselt raskesti teostatavad.

Jätkusuutlikkus ja ringmajandus on ka LHV pensionifondis Roheline tähtsaks fookuseks, mistõttu investeerime ettevõtetesse, kelle innovatsioon lähtub keskkonnasõbralikkusest.

Lahendusi jätkusuutlikkuse ja ringmajanduse probleemidele pakuvad mitmed Põhjamaade ettevõtted ja mõnikord võib vastus peituda tootedisaini ja tootmise tasandil. Näiteks toidupakendite tootja Huhtamäki on eesmärgiks võtnud tootedisaini osas kõik ettevõtte tooted disainida 100% korduvkasutatavateks, komposteerimiseks sobivateks või taaskasutatavateks. Tänapäeval on võimalik plasti ka biomaterjalidest toota, mis tähendab, et fossiilsete toorainete asemel on plastpakend valmistatud taastuvmaterjalidest, näiteks puidust. Sellises algatuses on näiteks Ikea ja Neste bioplasti arendamisel tegemas koostööd. Samuti arendab UPM bioplasti oma tootmisprotsesside kõrvaltoodetest. Plasti on võimalik toota ka niimoodi, et see on bioloogiliselt lagunev või komposteeritav.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole vaadeldav investeerimisanalüüsina ega mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid. LHV ei vastuta teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Investeerimine on seotud võimaluste ja riskidega, väärtpaberite turuväärtus võib nii kasvada kui ka kahaneda. Välisturgudel võivad tootlust mõjutada valuutakursside kõikumised.
Eelpool kajastatud väärtpaberite ja finantsindeksite eelmiste või tulevaste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluse kohta.

LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Tutvu LHV pensionifondide prospekti ja põhiteabe dokumentidega lhv.ee ja pea nõu asjatundjaga.