Pärast kaht languskuud tõi november aktsiaturgudel kaasa korraliku tõusu. USA suurimate ettevõtete aktsiaid koondav S&P 500 indeks kerkis eurodes arvestades 7,9% ja Euroopa 50 suurimat ettevõtet hõlmav Stoxx50 indeks lausa 18,1%.
Aktsiaturud pöörasid kiirele tõusule päras seda, kui USA ravimifirma Pfizer ja Saksa biotehnoloogiaettevõte BioNTech teatasid 9. novembril, et nende väljatöötatud vaktsiini tõhusus ületab ootusi. Mõni päev hiljem andsid oma edusammudest COVID-19 vaktsiini testimisel teada ka Moderna ja AstraZeneca. Loomulikult olid need suurepärased uudised, mis annavad lootust, et see kergesti nakkav ja kiiresti leviv viirus saadakse lõpuks kontrolli alla.
Mind paneb aga üllatama investorite reaktsioon, mis tõstis mitu aktsiaturgu kõigi aegade kõrgeimale tasemele – isegi tükk maad kõrgemale, kui need olid olnud enne maailmamajanduse osalist lukkupanekut tänavu kevadel. Kas tõesti on aktsiad pärast vaktsiinide edukat testimist (ent enne vaktsineerimist) rohkem väärt kui enne viiruse levikut ning ühtlasi ajal, mil nakatumiste arv teeb ikka veel uusi rekordeid? Mina olen skeptiline.
Olukorras, kus aktsiad tõusid ja kulla hind langes, müüsid LHV pensionifondid aktsiaid ja ostsid kulda. Ettevõtete kasumid olid hakanud vähenema juba enne koroonakriisi ning isegi juhul, kui vaktsiinid jõuavad 2021. aastal vabalt ja madalate kuludega turule, ei ole kasumite kiiret taastumist lähiajal oodata.
See, et keskpangad ja valitsused jagavad raha laia käega, toetab ka väärismetallide hindu. Kui järjest süvenev plaanimajandus peaks tooma kaasa sama tulemuse kui varasemate katsetuste järel minevikus, siis peaks kulla sära muutuma veelgi kirkamaks.
Ettevõtete kasumi teenimise võime ja põhinäitajad mängivad aktsiahindade kujunemises järjest ebaolulisemat rolli, sest keskpankade rahapoliitikal on neile praegusajal suurem mõju kui majandustulemustel. Sellele, et nn väärtpaberi hinna momentum on saanud tähtsamaks kui ettevõtte väärtus, on aidanud kaasa ka turu struktuuri muutumine.
Väärtusinvesteerimise hääbumine
Hind ja väärtus üldjuhul erinevad üksteisest. Minevikus otsisid niinimetatud väärtusinvestorid ettevõtteid, mille hind on madalam kui väärtus (ingl value investing), ja kui aktsia hind tõusis kiiremini kui väärtus, siis investorite huvi kahanes. Väärtusinvestorid on aga nüüdseks peaaegu väljasurnud liik. Ettevõtte ajalugu ja eelmiste perioodide majandustulemused on tänapäeval vähem tähtsad kui pöörased tulevikulubadused.
Mis saab olla aktsia tõusvast hinnast parem kinnitus selle kohta, et ettevõtet ootab helge tulevik? Uus põlvkond nn momentum-investoreid jahib aktsiaid, mille hinnad kerkivad (sest teooria väidab, et turul on ju alati õigus). Järjest kasvav passiivse raha mass võimendab seda tõusu, sest kui tõuseb aktsia hind, siis tõuseb ka ettevõtte osakaal indeksis ja seda järgivad indeksifondid peavad oma positsioone korrigeerima. Hindadega koos kasvab nõudlus – see majandusteaduse üks aluspõhimõtteid tegelikkuses enam ei toimi. Emotsioonid on need, mis võimutsevad – praegu siis ahnus.
See, et turu struktuuril (kes ja mis motiividel turul tegutsevad ning milliste tuletisinstrumentidega kauplevad) on mõju, nägime tänavu kevadel tooraineturul, kus nafta (WTI) futuuride hind oli lühiajaliselt miinus 40 dollarit barreli kohta.
Kui palju raha investeeritakse tänapäeval aktsiaturgudele teadmata, milliste ettevõtete aktsiatesse see läheb, rääkimata sellest, mis on nende ettevõtete kasumi teenimise potentsiaal?
Nagu ma eelmises kuukirjas kirjutasin, ei oleks ma veel mõni aasta tagasi ette kujutanud, et ma kunagi kaalun kollast metalli investeeringuna – isegi Saksamaa valitsuse riskivabad võlakirjad tundusid huvitavamad. Kuid praeguses ebastabiilses maailmas tõotab ligikaudu 15 triljoni euro väärtuses võlakirju garanteeritud kaotust, aktsiahinnad on kasumite olematu kasvu juures müstiliselt kõrged ning nii valitsuste kui ka erasektori võlakoormus kasvab rahuaja kohta enneolematus tempos. Selle kõige taustal on raske leida traditsiooniliste mõõdikute järgi huvitava väljavaatega investeeringuid.
Sellest hoolimata pole me oma meeskonnaga alla andnud. Me otsime varasid, projekte ja ettevõtteid, mis pakuvad positiivset kassavoogu ning suudavad loodetavasti säilitada kasumlikkuse ka keerulisemas majanduskeskkonnas. Sageli ei ole sellised varad või ettevõtted börsidel noteeritud ja neisse investeerimine nõuab seetõttu rohkem ressursse.
Novembris tegime juba viienda kinnisvara otseinvesteeringu, soetades Harjumaal Rae vallas hea asukoha ja pikaajaliste üürnikega kolm ärihoonet. Lisaks investeerime Eesti taastuvenergiaettevõtte Sunly võlakirjadesse, mis ühest küljest aitab firmal rohelise energia tootjana kasvada ja teisest küljest teenib pensionifondide osakute omanikele väga atraktiivset 8% tootlust.
Avaram vaade
Mind on juba mõnda aega inspireerinud Yale’i Ülikooli investeerimismeeskonna strateegia, mida asjatundjad tunnevad Yale’i mudeli või ka endowment-mudeli nime all. Selle investeerimismeeskonna eesmärk on suur pikaajaline tootlus, mis ületab inflatsiooni, ning selleks investeeritakse keskmisest riskantsematesse ja vähese likviidsusega varaklassidesse.
Börsidel kaubeldavatel aktsiatel ja võlakirjadel on Yale’i investeerimisportfellis ainult piiratud roll, kuna pika investeerimishorisondi alusel ei ole likviidsus esmatähtis ja sageli pakuvad väiksema likviidsusega investeeringud suuremat tootlust. Lisaks on Yale’i investeerimismeeskond seisukohal, et kui paigutada raha ainult börsiaktsiatesse ja võlakirjadesse, ei ole portfell piisavalt hajutatud.
Ka minu kogemus ütleb, et kõige paremad investeeringud ei ole tingimata standardsed ja kenasti pakendatud valmistooted („kanna lihtsalt raha üle ja naudi tootlust“). Börsidel on küll võimalik viia tehingukulud miinimumini, kuid suur osa investeerimistegevusest käib erinevatel põhjustel (sageli ka kulude kokkuhoiu eesmärgil) väljaspool reguleeritud turge, kus müüjad ja ostjad lepivad kokku just neile sobivad tehingutingimused.
LHV pensionifondid on juba pikemat aega paigutanud raha nii kodumaistesse kui ka rahvusvahelistesse erakapitali- ja kinnisvarafondidesse. Veel viis aastat tagasi olid meie fondid liiga väikesed, et mängida ise otsest ja suurt rolli kohalike ettevõtete rahastamises või et omandada otse ärikinnisvara. Rahvusvahelistesse erakapitalifondidesse investeerimisel on 15 miljonit eurot harilikult miinimumsumma, et üldse jutule pääseda.
Meie kogemus nn alternatiivsete investeeringute portfelli ehitamisel on olnud meeldiv nii tootluse kui ka riski poolest ning me oleme selle käigus palju arenenud ja õppinud. LHV pensionifondid on teinud kaasinvesteeringuid erakapitalifondidega ja korduvalt aidanud neil rahastada ettevõtete omandamist.
Igal nädalal saavad LHV fondid kinnisvara suunatud müügipakkumisi nii Eestist, Lätist kui ka Leedust ning meil on oma väike meeskond, kes on keskendunud ainult kinnisvarainvesteeringutele. Investeerime ainult siis, kui meie seatud eeldused ja tingimused on täidetud.
Mis puudutab likviidsust, siis tõenäoliselt on lihtsam teha tehing 20 miljonit eurot maksva ärihoonega, kui samas mahus omandada või müüa mõnel Balti börsil noteeritud ettevõtte aktsiaid.
Novembri lõpu seisuga olid LHV pensionifondid investeerinud
- kinnisvarafondidesse 130,8 miljonit eurot,
- otse kinnisvarasse 51,1 miljonit eurot,
- Balti erakapitalifondidesse 41 miljonit eurot,
- rahvusvahelistesse erakapitalifondidesse 68,3 miljonit eurot,
- Balti riskikapitalifondidesse 11,8 miljonit eurot,
- Balti ettevõtete noteerimata võlakirjadesse 127,8 miljonit eurot.
Sarnaste investeeringute maht LHV pensionifondide portfellis võiks minu hinnangul aja jooksul märkimisväärselt kasvada. Ma usun, et need on ka meie fondide osakuomanike jaoks nii tootluse kui ka riskiprofiili poolest huvitavamad. Loodan, et pikemas plaanis annavad just sellised alternatiivset tüüpi rahapaigutused kaaluka panuse LHV pensionifondide tootlusse.
Praegu, mil börsiaktsiate keskmised hinna-kasumikordajad küündivad 25-ni ja kõrgemalegi ning võlakirjade tootlus on vajunud nullilähedaseks, käsitlen neid kahte varaklassi pigem likviidsuse juhtimise instrumentidena. Neilt ei ole loota kuigi suurt pikaajalist tootlust sõltumata sellest, kas valida aktsiaid või investeerida indeksifondidesse.
Ajalugu on korduvalt õpetanud, et mida kiiremaks ja raskemini seletatavamaks muutuvad tõusud börsidel, seda vajalikum on astuda samm tagasi: tuleks mõelda, kas hinnad kajastavad oodatavat tulu ja riske ikka adekvaatselt. Mida avarama pilguga investeerimisele läheneda, seda rohkem võimalusi leiab ja seda kindlama tundega on võimalik vara pikaajaliselt kasvatada.
LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Fondide osakute väärtused võivad nii kasvada kui kahaneda ja fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta. Fondi investeeritud rahasumma väärtuse säilimine ei ole garanteeritud. Tutvu LHV pensionifondide prospekti ja põhiteabe dokumentidega lhv.ee ja pea nõu asjatundjaga.
Tweet
