Autor: Diego Carneiro
Miljoni euro kogumiseks ei pea saama iga kuu kõrge neljakohalise või suisa viiekohalise numbriga palka. Üks kõlavamaid näiteid selleks on Ühendriikides Vermonti osariigis elanud koristaja ja tanklateenindaja Ronald Read, kelle kaasteelistel polnud aimugi, kui suure mammona oli vanahärra elu jooksul kokku kogunud.
Kui vanahärra Read 2014. aasta juunis 92-aastaselt lahkus, oli omaste jahmatus suur. Kadunuke oli nutikalt investeerides ning säästlikult elades kõrvale pannud koguni kaheksa miljonit dollarit. See on nõnda suur summa, et juhtum vapustas isegi laiemat investeerimismaailma sedavõrd, et tagasihoidlikku elu elanud Readist kirjutasid maailma suuremate väljaannete finantsrubriigid. Arvamust avaldas isegi miljardär Warren Buffett. Kasupoja Phillip Browni sõnul oli Read küll äärmiselt töökas, aga kellelgi, kes temaga suhtlesid, polnud õrna aimu, et nad puutuvad kokku multimiljonäriga.
Tagasihoidlik taust
Readi perekondlik taust oli kõike muud kui edule suunatud. Ta oli omade seas üldse esimene, kes suutis keskkooli lõpetada. Teises maailmasõjas teenis ta Põhja-Aafrikas, Itaalias ja Vaiksel ookeanil. Elusalt ja tervelt pääsenuna tuli ta koju ja alustas tööd kütusetanklas teenindajana ning kaubandusketis koristajana. Ta abiellus naisega, kellel oli juba kaks last.
Mehe elustiil oli muidugi ka eriline, kohati koonerlik. Ta ei kulutanud kunagi raha, kui tal selleks otsest vajadust ei olnud. Tema mantlit hoidsid eest kinni haaknõelad ja ta kasutas sõitmiseks päevinäinud Toyota Yarist. Oma küttepuud valmistas ta ette ise praktiliselt kuni elupäevade lõpuni, sest ei raatsinud töömeest palgata.
Tema naaber Mark Richards on kommenteerinud, et kui Read võis teenida nädalas 50 dollarit, siis 40 sellest pani ta kõrvale. Kuid ta ei pannud raha padjapüüri sisse või sokisahtlisse, nagu võiks selliselt mehelt arvata. Read tegeles ka investeerimisega. Warren Buffett on kommenteerinud, et Read oli osav aktsiate noppija, kellel jagus kannatust ka neid pikaajaliselt hoida.
Tal oli elu lõpus ligi 100 positsiooni, millest paljusid oli ta hoidnud aastaid, kui isegi mitte kümneid. Tal olid osalused sellistes eestlastelegi tuntud ettevõtetes nagu Procter & Gamble, General Electric, J.P. Morgan Chase ja Johnson & Johnson. Tema investeerimispõhimõte oli, et ta investeerib ainult sellistesse ettevõtetesse mida teab ja mis maksavad dividende.
Suur heategija
Brattleboro nimelise linna elanikuna pärandas Read oma varandusest suisa 6 miljonit dollarit kohalikule raamatukogule ja haiglale. See saavutas väikses kogukonnas muidugi laia kõlapinda. Raamatukogu, mis sai 1,2 miljonit dollarit, oli hiigelannetusest mõistetavalt tõeliselt meeldivalt üllatunud. Direktori Starr LaTronica sõnul astusid inimesed sisse ja rääkisid sellest. Mis on aga huvitav, ¬raamatukogu ei kulutanud seda raha ära, vaid omakorda investeeris, et tulevikus summat kasvatada ja ka dividende teenida. Siiski läks osa rahast ka hädapärase remondi tegemiseks ja lahtiolekuaja pikendamiseks.
Hoopis suurema summa – 4,8 miljonit dollarit – sai kohalik haigla. Võib jääda mulje, et mees oli seal alaline patsient, aga seda siiski mitte. Ta käis sealses kohvikus hoopis hommikust söömas. Ta võttis tassi kohvi kõrvale saia maapähklikreemiga ning istus alati sama tabureti peale. Haigla oli lahkunud vanahärrale uskumatult tänulik.
Mida järeldada?
Tõsi on, et härra Readi askeetlik elustiil jätab sellise mulje, et ta ei lubanud endale ilmselt oma elu jooksul suurt midagi ja surres kogutud summa ei oma tema elukvaliteeti arvestades mingit tähendust. Sellele ei saa vastu vaielda. Samas üks analüütik on arvutanud, et sellise summa kogumiseks peab investeerima vähemalt 300 dollarit kuus, teenides kaheksa protsenti tootlust aastas ja nii järjepanu 65 aastat.
Midagi õpetlikku selles loos siiski on. Säästmine ja tark investeerimine võimaldavad pika aja peale koguda sellise puhvri, mis lubaks pensionieas rahulikku äraelamist. Oluline on vaid võimalikult varakult alustamine ning sellega järjepidevalt tegelemine, mis on ka Eesti kogumispensioni süsteemi eesmärk.
Teises sambas suunab investor iga kuu oma palgast 2% pensionifondi, millele riik lisab omalt poolt veel 4% – oluline vaid teha veidi kodutööd ning leida fondivalitseja, kes on suutnud pikaajaliselt vara kasvatada ning võiks sellega hakkama saada ka tulevikus. Teise samba plussiks on seegi, et pensionieas saab summa madalama maksumääraga (10%) välja võtta või siis koguni ilma tulumaksuta, kui jaotada väljamaksed pikema perioodi peale.
Ja kui on võimalus ning tahtmine panna iga kuu palgast kõrvale rohkem kui 6% ning jõuda lõpuks veelgi suurema lõppsummani, pakuvad selleks head võimalust III samba fondid. Sealgi saab kogunenud säästud pensionieas välja võtta madalama maksumääraga või kasutada maksuvabastust. Lisaks annab riik III sambasse tehtud sissemaksetelt igal kevadel tulumaksu tagasi, seda summalt, mis on kuni 15% brutosissetulekust, kuid mitte üle 6000 euro kalendriaastas.
Ajalugu on ikka ja jälle tõestanud, et jõukuse pikaajalisel kasvatamisel on investeerimine oluline vahend. Kuid miks mitte lõigata siis juba kasu ka maksuefektiivsuselt, mida II ja III sammas pakuvad.
Tweet
