LHV
Lahkudes pensionifondist ja hakates oma II samba raha pensioni investeerimiskontol ise investeerima, on lihtne langeda „keskmise investori“ lõksu. Pikaajalisel investeerimisel väljendub see olulises mahajäämuses turuindeksitest ja muudest varaklassidest ning tihtipeale isegi inflatsioonist. Kuigi II samba summa suureneb alguses eelkõige sissemaksete arvelt, hakkab pensioniea saabudes tootlus üha suuremat rolli mängima.
Keskmist investorit defineerib kõige paremini maksimaalse finantsriski võtmine siis, kui aktsiahinnad on tipus. Sageli toetutakse üksnes käesolevale turutsüklile arusaamaga, et see kestab igavesti. Korrektsiooni või kriisi saabudes jõutakse selgusele, et turgudel ei ole siiski võimalik raha teenida ning positsioonid sulgetakse ostuhinnast madalama hinnaga. Seejärel järgneb uus tõusutsükkel, mil taas võetakse maksimaalne risk ja ring hakkab otsast peale.
Alloleval graafikul on välja toodud erinevate varaklasside, portfellijaotuste ning keskmise investori aastased tootlused ajaperioodil 1999-2018. Jooniselt nähtub, et kirjeldatud keskmise investori strateegia on ligi kahe aastakümne jooksul aastaseks tootluseks toonud 1,9%, mis jääb alla isegi inflatsioonile. Seega ei ole emotsioonidel põhinev keskmise investori strateegia turgudel kuigi tulus ning loodetud raha kasvatamise asemel võib see hoopis inflatsiooniga korrigeerituna kaheneda.
Näidatud varaklassidest kõige kõrgema tootlusega on olnud USA kinnisvarafondid, mille aluseks võetud indeks on NAREIT Equity REITs. Portfellijaotustes 60/40 ja 40/60 moodustavad S&P 500 kuuluvad ettevõtted vastavalt 60% ja 40% ning ülejäänu moodustavad USA pikaajalised võlakirjad. Kuigi esimese puhul on tootlus mõnevõrra suurem, tuleb aktsiaportfelli puhul arvestada ka mõnevõrra suurema portfelli väärtuse kõikumisega aja jooksul.
Allikas: J.P. Morgan, Dalbar
Seega ei pea nägema just palju vaeva, et saada keskmisest paremaks investoriks. Kõige kindlam viis selleks on valida mõni laiapõhjaline indeksfond, mida võib riski vähendamiseks kombineerida pikaajaliste võlakirjadega, väärismetallide või toorainetega.
Kuigi pensioni investeerimiskontol võib kokku panna ka üksikaktsiatest koosneva portfelli, on indeksfondidel veel üks oluline eelis. Kui võtta aluseks S&P 500 indeks, tuleb tõdeda, et enamik indeksis olevaid aktsiaid jääb alla fondi enda tootlusele, mis indeksinvestorile ei ole tegelikult oluliseks probleemiks. See tähendab, et suuresti ka kogu aktsiaturu tõusu on vedanud vaid mõned üksikud aktsiad, nagu viimase 20 aastaga ligi 16 tuhat protsenti tõusnud Apple või samas suurusjärgus tõusnud Amazon. Praeguseks on kahe ettevõtte turuväärtus kokku 3,5 triljonit dollarit, moodustades pea 10% kogu S&P 500 turuväärtusest ja omades seetõttu olulist mõju kogu indeksi käekäigule.
Seega kui üksikaktsiaid noppiv investor ei ole neid aktsiaid juhtumisi oma portfelli valinud, on S&P 500 indeks üsna kindlalt teda tootlusega ületanud. Tihtipeale ei suuda järgmist Apple’it või Amazoni leida ka kõige tuntumad riskifondide juhid, mis selgitab paljude puhul nendegi mahajäämust turuindeksitest. Investeerides laiapõhjalisse indeksfondi on aga kindel, et seal peitub mõni väga suure tootlusega aktsia, kompenseerides kehvemate aktsiate madalama tootluse ja pakkudes investorile turu keskmist tootlust.
Teisel graafikul on kujutatud S&P 500 indeksisse kuuluvate aktsiate hulk tootlusvahemike lõikes ajaperioodil 1999-2019. Graafikult selgub, et indeksi kogutootluse perioodi jooksul on suures osas kujundanud vaid veidi üle 10% aktsiatest, mille kogutootlus on olnud vähemalt 500%. See on vaid 100 aktsiat arvestades, et S&P 500-st on selle aja jooksul läbi käinud 1012 erineva ettevõtte aktsiat.
Viimase 20 aasta parimate aktsiate hulgast populaarseid tehnoloogiaaktsiaid leidub peale kahe eelneva ja Microsofti veel vaid üksikuid. Paljud neist on peidetud nii tervishoiu,- tööstus- ja materjalisektorisse - näiteks UnitedHealthcare Group, Sherwin-Williams ja Lockheed Martin. Nendegi kogutootlused jäävad mitmetuhande protsendi piirimaile.
Allikas: S&P Global
Negatiivse tootlusega aktsiad moodustasid pea 30% ning kõige rohkem on olnud 50%-100% tootlusega aktsiaid. Kuid graafikult edasi minnes on suurema tootlusega aktsiate osakaal hakanud oluliselt vähenema. Kõigi S&P 500 indeksis olnud aktsiate keskmisest tootlusest oluliselt madalam mediaantootlus kinnitab tõsiasja, et üksikinvestoril on väga keeruline pihta saada kõrge tootlusega aktsiatele, mis veavad indeksit. Kui iga aktsia valimisel on võrdne võimalus saada mediaanist kõrgemat või madalamat tootlust, siis indeksi keskmise ehk 239% tootluse saavutamiseks või selle ületamiseks on õige aktsia valimise tõenäosus juba palju väiksem. Keskmisest parema tootlusega aktsiad moodustasid aastatel 1999-2019 kõikidest S&P 500 aktsiatest vaid 26%.
Ülaltoodu põhjal võib järeldada vaid seda, et pensioniks investeerimisel toob parima tulemuse laiapõhjalistesse indeksfondidesse investeerimine või hästi hajutatud aktsiaportfell, kus on aktsiaid igast sektorist. Kuigi ka üksikaktsiate ostmist on võimalik PIK-il automatiseerida, nõuab see siiski aktiivsemat haldamist ja tihedamat portfelli rebalansseerimist. Indeksfondide puhul võib ostud automatiseerida ja investeerida täiesti passiivselt, saades turu keskmist tootlust.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole vaadeldav investeerimisanalüüsina ega mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid. LHV ei vastuta teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Investeerimine on seotud võimaluste ja riskidega, väärtpaberite turuväärtus võib nii kasvada kui ka kahaneda. Välisturgudel võivad tootlust mõjutada valuutakursside kõikumised.
Eelpool kajastatud väärtpaberite ja finantsindeksite eelmiste või tulevaste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluse kohta.
Tweet
