Mais Kantar Emori poolt läbiviidud pensioniteemalisest küsitlusest nähtub, et teisest sambast lahkuda plaanivatest inimestest 30% plaanib saadava rahaga vähendada oma laenukoormust, 23% plaanib seda kasutada oma kodu remondiks ning 21% raha ajutiselt niisama hoiustada.
Riigile 20% tulumaksu äramaksmise kulu on kõigile hästi teada, aga paljud ei oska hinnata sellise otsuse päris kulu – nimelt tegu on tõenäoliselt inimese elu kalleima laenuga tuleviku iseendalt ning selle „laenu“ intresse tasutakse riigile maksude kaudu järgmised 10 aastat.
Diil tuleviku arvelt: 10 aasta intress 28% aastas
Kui Eesti keskmist ehk ca 1500 € suurust brutopalka teenival inimesel on praegu teise sambasse kogutud ca 8000 €, siis sambast väljudes tuleb riigile tasuda 20% tulumaksu ehk 1600 €.
Kui eeldada palkade kasvu 4% aastas ja pensionifondide tootlust 5% aastas, siis jääb teisest sambast väljumise korral järgmise 10 aastaga inimesel isiklikuks pensionirahaks muutmata kokku ligi 9000 € sotsiaalmaksuraha.
Lisaks jääb kogutava summa pealt saamata fondide tootlus – samuti ligi 9000 €.
Kokku teeb kõik see 10 aasta peale tegelikuks kaotuseks ligemale 16 000 €. Said sambast väljudes pangakontole 6400 €, sambasse jäädes oleks seal nimetatud eelduste korral kümne aasta pärast olnud üle 22 000 €.
See on suur summa. Kui tegu oleks samadel tingimustel pangast võetava 10-aastase laenuga, kus võtad 6400 € laenu ja maksad tagasi 22 400 €, tähendaks see iga-aastast laenuintressi 28% aastas ja nii 10 aastat järjest. See on 13 korda (!) suurem laenukulu, kui keskmise eestlase praegune kodulaenuintress (2,1% aastas). Kui teisest sambast väljutakse ajutise rahavajaduse katmiseks 10 aasta asemel lühemaks perioodiks, siis tegelik laenukulu kasvab veelgi, sest uuesti ei saa teise sambaga enne 10 aasta möödumist liituda. Neid arvutusi tasub igalühel ise LHV kalkulaatoriga järele proovida.
Müüdid õõnestavad ekslikult II sammast
Teise samba suurim võlu peitub selles, et võimaldab 2% igakuist sissemakset teha brutopalgast ehk säästa investeerimisel koheselt 20% tulumaksu ning täiendavalt muuta 4% sotsiaalmaksuraha enda isiklikuks pensionirahaks. See on maksuefektiivseim ja lihtsaim viis oma vara pikaajaliseks kasvatamiseks ja tuleviku elujärje parandamiseks.
Lisandub veel fondide tootlus, mis on läbi teise samba ajaloo inflatsiooni ületanud. Lisandub ka kindlustunne, et kui sinuga midagi enne pensioniea saabumist juhtub, on teise samba osakud lähedastele pärandatavad. Kuigi küsitlusel osalenud neljast inimesest koguni kolm nimetas teise samba osakute pärimise võimalust niivõrd oluliseks, et andsid 10 palli skaalal sellele hindeks 8, 9 või 10 palli, siis vaid 39% vastanutest teadis, et II samba osakud on tõepoolest ka pärandatavad.
Pensioniraha väljavõtmine enne pensioniea saabumist on rahaliselt väga kallis tegevus. Pensionireform kahtlemata tõstis inimeste teadlikkust oma pensionivara väärtusest, kuid paraku osa müüte on visad kaduma. „Pensioniraha põleb“, „inflatsioon sööb tootluse ära“, „lapsed on minu päriselt toimiv pensionisammas“ jne. Neid müüte pimesi uskudes ei vaevuta arvutada pensioniraha väljavõtmise tegelikku kulu, piirdudes üldtuntud faktiga, et summast tuleb tasuda 20% tulumaksu.
Nii vähendatakse kaotuse suurust enda silmis ja devalveeritakse kogutu väärtust. Müüdidki jätkavad oma elu.
Kui vähegi võimalik, tasub jätkata teise samba kogumist ja kasutada sellesse kogunenud raha pensioniikka jõudmisel. Pensionikogumise lõpetamisega kaasnev tegelik kulu on kordades kallim, kui see oleks igapäevakulutuste tarvis pangast laenu võttes.
Arvamuslugu ilmus 4. juulil Eesti Päevalehes.
Joel Kukemelk
LHV Varahalduse juhatuse liige
Tweet
