Kuigi rahvusvahelisi aktsiaturge kajastav indeks MSCI World tõusis juulikuus 1,8%, ei olnud investorite meeleolu igal pool maailmas ühtmoodi positiivne. USA suurettevõtteid järgiv S&P500 indeks tõusis kuuga 2,2% ja Euroopa aktsiaturge kajastava Euro Stoxx 50 indeksi väärtus kerkis 0,7%.
Samas tegid Jaapani ja Hiina aktsiaturg läbi mõõduka languse: Nikkei indeks kaotas oma väärtusest 4,2% ning Hiina aktsiaturge kajastav CSI300 indeks 6%. Arenevatel turgudel olid kaotused isegi suuremad: MSCI Emerging Market indeks langes kuuga eurodes mõõdetuna 7,1%. Eesti investoritel oli aga juulikuus põhjust rõõmustada, kuna Tallinna börsi ettevõtete väärtus tõusis kuu jooksul 7%.
Tagamata raha ajastu
Viiskümmend aastat tagasi, 1971. aasta augustis andis president Richard Nixon maailmale teada, et edaspidi ei ole USA dollar enam kullaga seotud. Sellega oli kullastandardi ajastu lõppenud. Bretton Woodsi lepingu alusel sidusid paljud teised riigid oma valuuta dollariga ja USA keskpank lubas, et dollareid on igal ajal võimalik vahetada kulla vastu kursiga 35 dollarit untsi kulla eest.
Praegune niinimetatud tagamata rahasüsteem on seega kõigest viiskümmend aastat noor ning ei ole tagatud millegi muu kui usaldusega raha emiteeriva valitsuse vastu. Peamine põhjus, miks USA pool sajandit tagasi loobus kullastandardist, oli see, et USA jooksevkonto oli suurelt negatiivne. Nimelt importis riik tunduvalt rohkem kaupu ja teenuseid, kui ta eksportis, ning USA kohustused muu maailma ees järjest kasvasid.
Kullastandardi järgsel ajal on maailm näinud erinevaid valuutakriise. Valuutaturud jälgisid tähelepanelikult nii valitsuste fiskaalpoliitikat kui ka keskpankade rahapoliitikat, et ennustada inflatsioonitempo muutumist ning intressimäärade liikumist.
Umbes kümme aastat tagasi muutus aga investorite suhtumine valitsuste suures defitsiidis eelarvetesse ja nende finantseerimisse keskpankade poolt. Varem oli kardetud, et see toob kaasa kiireneva inflatsiooni ja valuutakursi languse. Viimased kümme aastat on turud seevastu pigem pooldanud valitsuste ja keskpankade sekkumist, vaatamata selle pikaajalistele tagajärgedele.
Investorite ja kogu ühiskonna ajahorisont on muutunud lühemaks ning keegi enam väga ei mõtle, et rahatrükkimine ise väärtust ei loo. Laenuks võetud raha tuleb investeerida tootlikult, et oleks võimalik see tulevikus koos intressidega tagasi maksta. Rekordmadalatel intressimääradel on veel üks negatiivne kõrvalmõju: kasvab spekulatiivsete ja ebaefektiivsete investeeringute hulk, mis uut väärtus ei loo.
Laenuraha kahanev kasulikkus
Piirkasulikkus on majandusteaduses üks olulisimaid mõisteid ja see kehtib ka laenamise kohta. Iga järgmine laenuks võetud dollar või euro loob nimelt veidi vähem uut väärtust kui eelmine.
Kui valitsuste võlakoormad olid juba enne pandeemiat muret tekitavalt kõrged, siis viirusega võitlemine ja majanduse taaskäivitamine on toonud kohustusi juurde enneolematus tempos. Raha odav hind on motiveerinud kohati ülemäära kergekäelist kulutamist. Kui järjest kasvav rahamass ajab taga piiratud pakkumisega kaupa või teenust, on tagajärjeks inflatsioon. Viimased kümme aastat ilmutas inflatsioon ennast eelkõige erinevate varade hindades, kuna varade tagatisel oli võimalik täiendavalt laenu küsida. Käesoleval aastal oleme näinud aga ka tarbekaupade hindade kasvu kiirenemist varasemaga võrreldes hoogsamas tempos.
USA-s kasvas tarbijahinnaindeks juulis aastatagusega võrreldes 5,4% ja Eestis küündis inflatsioonitempo möödunud kuul 5%-ni. Keskpankurid väidavad, et hindade kiire kasv on ajutine ning tingitud aastatagusest madalast baasist ja koroonaviiruse mõjust üleilmsetele tarneahelatele.
Kui vaadata pikaajaliste riigivõlakirjade tootlust (USA ja Saksamaa kümneaastaste võlakirjade tootlus on vastavalt 1,3% ja –0,5%), siis ei muretse ka võlakirjainvestorid eriti inflatsiooni pärast. Samamoodi viitab toormehindade langus viimastel kuudel inflatsioonitempo võimalikule aeglustumisele järgneva 12 kuu jooksul.
Rohkem kui inflatsioonitempo kiirenemist kardan mina suure võlakoormuse all ägava majanduse võimalikku korrapäratut restruktureerimist. Olukorras, kus kõik on kõigile võlgu, võib mõne suurettevõtte või isegi valitsuse maksejõuetus kutsuda esile ahelreaktsiooni. Mõõdukas inflatsioon oleks teretulnud seni, kuni see ei kutsu esile intressimäärade tõusu.
Valmistume tegema väljamakseid
Keskpankade rahakraanid on olnud väga pikka aega laialt valla ja intressimäärad on väga madalal, mistõttu kauplevad vaat et kõik varaklassid väga kõrgel hinnatasemel. Sellises keskkonnas tasub eelistada ettevõtteid, millel on perspektiivi kasvada, või investeeringuid, mille puhul on negatiivse stsenaariumi puhul kaotus mõnevõrra piiratud.
LHV pensionifondides juulis uusi ulatuslikke investeeringuid ei tehtud. Küll aga lõppes üks meie suurimaid võlakirjainvesteeringuid, kui Peetri Keskuse uued omanikud otsustasid lunastada eelmise aasta algul võetud kohustused pensionifondide ees. Võlakirjade keskmiseks intressitootluseks kujunes 7% aastas, millele lisaks tasuti ennetähtaegse lunastamise tasu.
Meie fondide portfellides on praegu tavalisest märksa suurem osakaal Saksamaa ja Prantsusmaa valitsuse võlakirjadel, mille müügist rahastame septembri algul väljamakseid pensionisüsteemist lahkujatele. Pärast seda muutub suurema riskiga fondides varade jaotus lähedasemaks eesmärgile, mille poole oleme pikka aega liikunud.
LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Fondide osakute väärtused võivad nii kasvada kui kahaneda ja fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta. Fondi investeeritud rahasumma väärtuse säilimine ei ole garanteeritud. Tutvu LHV pensionifondide prospekti ja põhiteabe dokumentidega lhv.ee ja pea nõu asjatundjaga.
Tweet
