Pensioni teise samba reformiga läks just nii, nagu saigi minna, ja üldsegi mitte nii, nagu selle reformijad väitsid minevat. Talve hakuks on teisest sambast lahkunud või lahkumas iga neljas kindlustusvõtja ja neist pooled kibekiirelt välja võetud raha ka ära kulutanud ning ainult mõned tuhanded hakanud ise vanaduspäevade paremaks kindlustamiseks raha investeerima.
Toimunust saab välja lugeda vähemalt kolme tõsiasja või õigemini saada täiendavat kinnitust juba varem teada olnule.
Esiteks seda, et umbes pooltele eestimaalastest teeb tänane ja homne päev palju enam muret kui see, mis võib saada probleemiks tulevikus. Et enamik ei lahkunud teisest sambast mitte seepärast, et tahtsid oma pensionipõlve rahaasjade korraldamist enda kätte võtta, vaid lihtsalt seepärast, et neil oli vaja raha kulutada. Ükskõik, kas siis oma eelarveaukude lappimiseks või unistuse täitmiseks.
Sellist otsust teha oli kerge, sest see tundus esimesel pilgul olevat ratsionaalne.
Pooltes leibkondades meil raha jalaga segada pole. Statistikaameti andmebaasist on kerge leida, et 2020. aastal sai mediaankeskmises leibkonnas – see on viienda ja kuuenda detsiili vahekohas – kulutada ühe pereliikme kohta kuus 428 eurot. Võrdluseks: 2020. aastal oli keskmine pension 509 eurot.
Ülaltoodust on täiesti selge, miks nii suurt osa inimestest nende pensionpõlve probleemid nii vähe huvitavad. Ära anda kaks protsenti hetke kulutusvõimest selle eest, et saada tulevikukulutusteks riigilt juurde kaks korda enam, ei saa tunduda ahvatlevana, kui harjumispärane, jooksva finantseerimisega pensionikindlustus näib pakkuvat rohkem kui pooltele inimestest praegusest paremat elujärge.
Kuid just siia on koer maetud: vaatamata sellele, et keskmine pension on suurem ühe inimese mediaankeskmisest kulutuste tasemest, võib samast andmebaasist näha ka seda, et meie 305 000 vanaduspensionäri hulgas on vaesusrisk kaks korda riigi keskmisest. Üle 65-aastaste vaesusmäär on 41 protsenti, riigi keskmine aga 20 protsenti. Kümnest pensionärist neli elab meil allpool suhtelise vaesuse piiri.
Kinnisvarausust on kasu kui asja tuntakse
Teiseks on saanud täiendavat kinnitust tõsiasi, et vähemalt praeguses makromajanduslikus olukorras on eestlased, nagu paljud muud rahvad, valdavalt kinnisvarausku. Paraku on ka selle usuga nii, nagu usuga ikka: kui ei saa aru, millesse usud, siis asi reeglina hästi lõppeda ei saa. See tähendab, et kuigi iga kinnisvara on kinnisvara, ei ole siiski iga kinnisvara selline kinnisvara, mida saaks vanaduspäevade kindlustamiseks kadudeta või üldse kasutada.
Samas on kinnisvaral II samba atraktiivsemaks tegemisel kindlasti potentsiaali. Saavad ju inimesed pensionifondide abil investeerida tõeliselt kvaliteetsesse kinnisvarasse, kuhu neil oma iga-aastaseid sääste paigutada pole võimalik.
Tuleb tunnistada enda vigu
Kolmandaks tuleb tulevikule mõeldes meeles pidada, et inimeste kahele protsendile riigi poolt nelja lisamine ei teinud meie teist sammast, mis kõik süsteemi loomisega seotud kulud ja riskid erasektori kanda jättis ja samal ajal riske maksimaalselt maandada püüdes tulu teenimise võimalusi piiras, esimese põlvkonna liitujate silmis algusest peale atraktiivseks ega õiglaseks.
Isegi sellisel määral, et teise samba mitmete kitsaskohtade parandamine seadusandja poolt või nende kadumine mastaabiefekti tõttu seda muuta ei suutnud.
Ja nii me nüüd olemegi kummalises olukorras, kus istume endi poolt lõhki löödud küna ees. Vabadus on küll kallis aare, aga tegelikkus on selline, et meil ei ole enam vahendit pensionäride elujärje hoidmiseks, rääkimata selle tõstmisest.
Demograafia ja rahva tervis ei lase ju eelolevatel kümnenditel tööealise elanikkonna ja pensionäride suhtarvul paraneda, vaid üksnes halveneda. Muude tingimuste samaks jäämise juures tähendab see tänasest madalamat pensionite taset.
Inimese elu kestab palju kauem kui üks eelarveperiood
Paraku elame me nii lühikese ajahorisondiga, et sellel, mis kümne aasta taha ulatub, meie silmis mingit kaalu ei ole.
Kuid ega elu meie kaaludega arvesta ja on selge, et valitsusel tuleb mitte väga kauges tulevikus seista palju keerulisemate ja rahvale ebamugavamate valikute ees kui kakskümmend aastat tagasi.
Toona otsustas valitsus oma ajahorisonti eelolevast eelarveperioodist kaugemale nihutades ebapopulaarse maksude tõstmise asemel võtta kasutusele kogumispensioni süsteemi. Ilmselt siin otsustuskohta ei olnudki, sest kui maksude tõstmine oli välistatud, polnudki teist lahendust kui hakata kohustuslikus korras tagasihoidlikus mahus raha koguma ja seda väärtuse kasvatamiseks investeerima.
Paraku pole meil enam sedagi lahendust, kuid demograafilise olukorra halvenemine jätab igale järgnevale valitsustele järjest vähem aega. Samas on inimestel tunduvalt raskem uskuda riigivõimu pikaajalisi lubadusi.
Kõige ohtlikum on aga siin, et meid selline olukord eriti ei häirigi. Teadmine, et oleme näinud hullematki, on meid enesekindlaks vorminud: saame ka nüüd hakkama. Saamegi. Aga kuidas?
Sotsiaalkulutused ei ole ainult kulu
Viimasel aastal enne koroonakriisi kulutas Eesti riik Eurostati andmetel kõikideks sotsiaalkaitse vajadusteks oma SKTst 16,1 protsenti ja riigieelarves kuulub sotsiaalkaitse kulutustele ülisuur osa. Tuleva aasta riigieelarve kulutustest läheb sotsiaalministeeriumile meil peaaegu kolmandik (30 protsenti). Mitte just vähe, eks ole?
Seepärast võib tundudagi, et meie sotsiaalkulutuste ülemäärast suurust ja arengutakistuseks olemist puudutavates väidetes on parasjagu tõtt. Neid tuleks vähendada ja teise samba reformiga seda tehtigi.
Aga kui vaadata Euroopas ringi, ilmneb, et me oleme oma inimeste, ja mitte ainult vanurite suhtes üpris hoolimatud. Kuid me oleme ju olnud edukad?
Karm tõde on aga selline, et Euroopa Liidu liikmesriigid kulutasid 2019. aastal oma SKTst sotsiaalkaitseks 26,9 protsenti ja kõige hoolivamad riigid, kelle hulka kuuluvad ka meie Põhjala naabrid, mõned protsendid enam. Ilmselt asja pärast: nad on igas mõttes maailma kõige edukamate hulgas. Vanaduspensioniks läheb SKTst Euroopa Liidus 10,8, Põhjamaades 12–13 ja Eestis 6,5 protsenti.
Selleks pole üldsegi vaja saavutada austerlaste 89,9 või prantslaste 73,6 protsendi suurust pensioni asendusmäära (vanaduspensioni suurus inimese pensionieelsest brutotöötasust). Piisaks täiesti, kui võtame oma 53,1-protsendise suuruse asendusmäära asemel sihiks OECD keskmise, mis on meestel 58,6 ja naistel 57,6 protsenti.
Kas suurendada maksukoormust või taastada kohustuslik teine sammas?
Võimalusi selle eesmärgi saavutamiseks on kaks: kas suurendada maksukoormust või rakendada kohustusliku kogumispensioni mudelit. Just kohustusliku, sest vabatahtliku kogumisega saab aidata neid, kellel niikuinii probleeme ei ole.
See valik on põhimõtteline. Ei ole nii, et viskame kulli ja kirja.
Esiteks tuleb aru saada, et probleem ei ole ainult nendes protsentides, mis meil pensionide maksmiseks puudu jäävad, vaid et tulevikus kasvab mitmesuguste eluks vajalike sotsiaalteenuste arv veelgi ja sellega kaasneb vältimatult ka maksukoormuse kasv. Ega meie naabrite maksukoormus ole 50 protsendi kandis nende rumaluse pärast!
Teiseks on probleem ka selles, et andmeid valides saab matemaatiliselt ja majanduskeskselt tõestada tuleviku jaoks mida tahes, kuid tegelikult pole asi siin arvutustes, mis ei saagi olla kuigi täpsed, vaid psühholoogias, valikust sõltuvates muutustes inimeste arusaamades ja käitumises.
Kuivõrd tulevikku on raske ette tõestada, vaadakem tagasi ja mõelgem sellele, mis juhtus siis, kui Rooma kodanikud järjest enam keisri jagatavast kodanikupalgast sõltuma hakkasid. Kuidas kodanike enda poolt panustamise kohustuse kadumisega kadus ka võime riiki hoida.
Olgu teenuseid palju tahes ja olgu nad korraldatud nii ladusalt kui tahes, inimesele peab alati mingi tajutav osalemine ja vastutus alles jääma.
Kui nii, siis on lihtsamana tunduv maksude suurendamise tee võrreldes kindlustusvariantidega siiski tupiktee.
Liiatigi näeme, et teise samba esimese perioodi kehvavõitu finantstulemused olid suurel määral meie riigi kogenematuse, mitte niivõrd kogumispensioni põhimõtte tagajärg. Läks meil ju kogumispensioniga niisama kui riigil tervikuna. Finantskriisis saime mitu korda rohkem tappa kui maailm keskmiselt, nüüd aga enam mitte.
Kuid olgu otsus milline tahes – me ei tohi kaua teha nägu, nagu ei oleks aasta tagasi lõhki löödud küna endiselt lõhki ega vajaks parandamist.
Arvamuslugu ilmus 3. jaanuaril Postimehes.
Heido Vitsur
LHV majandusekspert
Tweet
