Kui me selle talve energiaprobleemidest midagi tuleviku tarvis õppida tahame, siis minu arvates ei tohiks see olla ainult ühe kilovatt-tunni elektri või ühe kuupmeetri gaasi hind, vaid arusaamine, et rohepööre on palju enamat kui fossiilsete kütuste asendamine taastuvatega.
Rohepööre tähendab esiteks seda, et koos energeetika ja majanduse muutumisega peavad muutuma ka kõik ülejäänud ühiskonna toimimise valdkonnad, ja teiseks, et soovitu saavutamiseks on vaja näha suurt pilti, kus Euroopa Liidul on küll kindel, aga siiski järjest tagasihoidlikum osa.
Tuleb arvestada ka, et rohepöörde käigus peavad eriti palju muutuma ja muutuvadki maailma need piirkonnad, millega meil seni eriti arvestada ei ole tulnud. Just nendest, tihti vastuolulistest muutustest hakkab ilmselt sõltuma vähemalt sama palju kui meie endi pingutustest. Sealjuures ka meie pingutuste otstarbekohasus.
Euroopa mõtlemine on liiga palju kinni minevikus
Glasgow’ kliimakonverentsil rääkis Belgia peaministri Alexander de Croo Bloombergile: „Me teeme seda [rohepööret], sest me usume, et nõnda saame majandusliku ja tehnoloogilise eelise.” De Croo lisas, et kasutame rohepööret ka kaubandusrelvana suurte reostajate nagu Hiina ja Venemaa vastu.
Paraku on de Croo jutt mõlemas punktis vaieldav. Esiteks avalikustas Hiina valitsuse, akadeemiliste ringkondade ja erasektori konsortsium jaanuari keskel rohepööret puudutava uuringu, mille järgi tuleb Hiinal rohepöördeks (CO2-neutraalsuse saavutamiseks) kulutada 30 aasta jooksul 75 triljonit dollarit. Võrdluseks: Goldman Sachsi analüütikute arvates kulutab Hiina samal perioodil rohepöördeks 16 triljonit, kuid ega nemad suuna Hiina majandust ega tea, et Hiinal paistab olevat plaanis järjekordne suur hüpe, et saada enamikus rohe- ja sellega kaasnevate tehnoloogiliste lahenduste vallas juhtivaks riigiks maailmas. Tasub meeles pidada, et viimase 40 aasta jooksul on Hiina oma eesmärgid üldjoontes saavutanud, ning et ka seekord võib Hiinal paremini minna kui Mao ajal igas külas rauda sulatades.
Ka pole 75 triljonit 30 aasta jooksul Hiina 40% suuruse investeerimismäära juures üldsegi hirmuäratavalt palju – ainult veerand. Seda eriti arvestades, et nad ei saa kinnisvarasse enam endisel määral investeerida.
Hiinlaste eesmärgid ei erinegi meie omadest muu poolest, kui et nad on üsna konkreetselt ära näidanud, kui palju nad rohepöördesse panustada kavatsevad ja mida ning kuidas nad 30 aastaga saavutada tahavad.
Esiteks tahavad nad energiakasutuses peaaegu kõik, välja arvatud kaugtransport ja osa tööstusest, üle viia elektrile. Elekter peaks neil hakkama tulema peaasjalikult tuulest, päikesest, hüdro- ja tuumaenergiast ning väikesel määral ka fossiilsetest kütustest koos CO2 ladustamisega.
Sellest hoolimata eeldab rohepööre, et elekter vahetaks samm-sammult fossiilsed kütused välja mitte ainult eramajades, vaid ka kortermajade keskküttesüsteemides. Moodustab ju majapidamiste lõpptarbimine energia lõpptarbimisest umbes kolmandiku, kusjuures soojusenergia tarbimisest kaks kolmandikku, ja on erakordselt riskantne loota, et me saame praegused fossiilsed kütused tulevikus puiduga asendada.
Kõrvalt vaadates on see väga mõnus komplekt, kus on nii reguleeritavaid kui ka reguleerimatuid allikaid enam-vähem ühepalju, mistõttu energia pikaajalise salvestamisega saab neil olema suhteliselt vähe muret, kuivõrd hooneid iga tund ühteviisi kütma ei pea ja pikaajalise salvestamise asemel läheb toodetud vesinik peaasjalikult kaugtranspordi kütuseks (veokid, laevad, lennukid).
Aga kokku tähendab see kordades rohkem elektrit kui praegu, veelgi enam vesinikku, aga võib-olla siiski sama palju gaasi kui täna. Ent seda koos CO2 kinnipüüdmise ja salvestamisega.
Ka teine pool de Croo öeldust pole kuigi korrektne. Inimese kohta on Hiina läbi aegade olnud üpris tagasihoidlik saastaja – näiteks üle seitsme korra väiksem saastaja kui USA. Venemaaga on asi keerulisem. Tootmise järgi on Venemaa praegu inimese kohta USA-ga enam-vähem võrdne saastaja, kuid tarbimise seisukohalt mitte. Kui lääs Venemaa kütuseid ei põletaks ja atmosfääri ei saastaks, oleks pilt teistsugune.
Konkurentsis vastu pidamiseks tuleb meil rohepöördesse senisest enam ja läbimõeldumalt investeerima hakata.
Just siitsamast algavadki minu meelest Eesti ja Euroopa rohepöörde probleemid: peame eelolevatel kümnenditel tegelema mitte ainult rohepöörde kui sellisega, vaid jääma konkurentsivõimeliseks nii tehnoloogia kui ka elektri hinna poolest.
Esimese hoiatuse saime sügisel energia ootamatu kallinemise näol, sest paljud asjad olid meil kas tegemata või arvestamata jäänud.
Eelkõige tasuks meelde jätta see, et keeruliste, komplekssete protsesside juhtimine (juhul kui pole õige või pole võimalik lasta asjadel isevoolu teed minna) on juba põhimõtteliselt väga keeruline tegevus. Seda enam, et antud juhul on juba olemuslikult tegu mitmetahulise globaalprobleemiga.
Lootsime, et suure osa probleemist lahendab ära CO2-kvootidega kauplemise süsteem. Suletud süsteemis (Euroopas) oleks see võib-olla nii olnudki, kuid terve maailma kontekstis saab rohepöörde korraldamine, hindamine ja suunamine peaasjalikult CO2 emissioonide või fossiilsete kütuste kasutamise mahu alusel olema sama problemaatiline kui riikide arengutaseme või jõukuse hindamine SKT alusel. Enamikul juhtudel hindamine SKT alusel ju sobib, kuid pidevalt tuleb ette juhtumeid, kus eeskirjade järgi arvutatud SKT-d järelduste tegemisel aluseks võtta ei saa. Võib-olla aitaks, kui CO2-kvootidega kauplemise süsteem muutuks globaalseks ja kontrollitavaks, kuid praegu see nii ei ole.
Me peame endale tunnistama, et just valearvestused fossiilsetest kütustest liiga kiire loobumise ja taastuvatele liiga aeglase ülemineku motiivide ning võimaluste hindamisel tõid kaasa mitte ainult energiahindade plahvatusliku tõusu, vaid ka pinged ühiskonnas ja riikide rahanduses, inflatsiooni ning majanduskasvu aeglustumise.
Ning seda päris rohepöörde alguses, kus ebastabiilsetest allikatest toodetud energia salvestamisest pole veel saanud taastuva energeetika põhiprobleem ja kus praktilise salvestamisega on tegeldud peamiselt seal, kus on selleks sobivad looduslikud tingimused käepärast.
Peale selle tõid valearvestused endaga kaasa usalduse vähenemise valitsuste poliitikasse, nende eesmärkidesse. Kui veel pool aastat tagasi said inimesed uskuda ja uskusidki, et fossiilsetest kütustest loobumine ja asendamine elektriga nende majanduslikku toimetulekut ei halvenda, sest soojuspumpadega hoonete kütmine oli ühteaegu odavam ja mugavam kui mistahes muu kütuse kasutamine, siis nüüd see nii enam ei ole.
Järgmiste tagasilöökide vältimiseks tuleks rohepööre palju paremini läbi arvutada ja joonistada. Rohepöördega edasiminekut see takistada ei tohiks, sest seda, mida niikuinii on vaja teha, on praegu palju rohkem, kui tegelikkuses teha jõutakse.
Püsiva edu saavutamiseks on suure pildi nägemine esmatähtis
On oluline, et me mitte ainult ei näeks rohepööret kogu selle ulatuses, vaid tajuks ka selle dünaamikat – oleksime teadlikud võimalikest arengustsenaariumidest. Paraku elame ikka staatilises ruumis ega huvitu eriti sellest, mis mujal maailmas toimub või toimuma hakkab. Nii unustatakse meil rohepöördest rääkimisel alatasa ära, et kliimaeesmärkide täitmiseks ja fossiilsest energiast loobumiseks on meil üsna konservatiivsete hinnangute järgi vaja 2–3 korda rohkem elektrit ning et energia tarbimine võib seejuures aastaringi ning ööpäevaselt kujuneda palju ühtlasemaks, kui see on praegu.
Teisalt on aga selge, et kui energia ja eriti just elektrienergia jääb sama ebastabiilseks ja kalliks kui praegu, siis rahvas ega tootjad kuigi entusiastlikult elektripõhise rohepöördega kaasa ei lähe.
Lisaks tehti Eestis energiahindade kallinemisele ebaadekvaatse reageerimisega paar raskelt parandatavat viga. Vähe sellest, et reageerimisega hilineti ja et alguses valiti kohmakas kompensatsioonide maksmise tee, ignoreeriti seejuures ka õigluse ja õiguspärase ootuse kriteeriume.
Siiski võime eeldada, et Euroopas ja ka Eestis selle esimese šokiga siiski hakkama saadakse.
Aga milliste järgmiste šokkidega meil arvestada tuleks?
Niikaua kui on Maal tekkinud tsivilisatsioone, on üheks nende arengu võimaldajaks olnud järjest parem ja tõhusam energia kasutamise oskus. Kui kuni 19. sajandini kasutati peamiselt inimeste ja loomade lihasjõudu ja sedagi aeglaselt kasvavas tempos, siis pärast töökindla aurumasina leiutamist ning fossiilsete kütuste kasutuselevõttu olukord muutus ja primaarenergia kasutamine kasvas paari sajandiga 5000-lt 171 TWh-ni 2018. aastal – see on 34 korda – ning maailma SKT 67 korda.
Paraku on keskmised näitajad väheinformatiivsed. Maailmas kasutatakse praegu elektrit – energiat, mis saab olla korraga puhas, kõige laialdasemalt ja mugavamalt kasutatav – inimese kohta keskmiselt 3000, aga Euroopas 6500 ja USA-s 12 000 kWh aastas. Samal ajal elab poolteist miljardit inimest riikides, kus ühele inimesele jätkub aastas elektrit alates 12 kWh-st Tšaadis kuni 400 kWh-ni Pakistanis. Ligikaudu samas suurusjärgus erineb ka nende riikide SKT inimese kohta.
On küsitav, kuidas need maad, kus elab kolm korda rohkem inimesi kui Euroopas, kuid kus pole elektrit ega SKT-d, rohepöördega kaasa saavad minna. Praeguste sündimusnäitajate korral on üsna tõenäoline, et peale praeguse pooleteise miljardi elab sajandi keskpaigas nendes maades lisaks veel Euroopa Liidu jagu elanikke. Seda muidugi juhul, kui need lisanduvad inimesed pole Euroopa Liidu piiride taha jõudnud.
Seega pole kliimamuutuste vastu võitlemisega seotud probleemide raskuskese üldse Euroopas ega praegu puuduvates tehnoloogilistes lahendustes, vaid pingetes, mis arenenud maade ja globaalse lõuna vahel tõenäoliselt kasvama hakkavad. Pidagem meeles: Euroopal rohepöörde läbiviimiseks enda maavaradest ei piisa – lõviosa neist paikneb just arenevates maades. Meil tuleb maavarade pärast konkureerida ja samal ajal taotleda, et ka ülejäänud maad rohepöördega kaasa tuleksid, sest ainult see, et Euroopas õhk puhtamaks muutub, maailma kliimat ei päästa. Kõigele lisaks on Aafrikas toimuv meile tähtis veel sellepärast, et Hiinat ja USA-d Aafrikas toimuv otseselt ei häiri, küll aga meid.
Liiati peame arengumaadega rohepöördest rääkides arvestama, et industriaalajastu kumulatiivsetest, 350 CO2 osakest miljoni kohta ületavatest emissioonidest langeb USA arvele 40%, Euroopa Liidu arvele 29% ja 13% ülejäänud Euroopa arvele. Just sel põhjusel peaksidki USA ja Euroopa Liit globaalse rohepöörde vedamise enda peale võtma. Peame ise rohepöörde nii kiirelt kui võimalik ära tegema, sellesse piisavalt investeerima ja ka teisi aitama.
Arenenud maailm ei või käituda samamoodi, nagu tegi muinasjutus Suur Peeter, kui alguses soovitas Väikese Peetri leivakoti koos tühjaks süüa ja pärast leidis, et igaüks peab oma leivakotiga hakkama saama.
Heido Vitsur
LHV majanduseksprt
Arvamuslugu ilmus 10. veebruaril Eesti Päevalehes.
Tweet
