Eestis ja mujal maailmas üha hoogustuv inflatsioon tähendab investorite jaoks olulist muutust turukeskkonnas. Inflatsiooni kiirenemise tõttu kasvab investoritel kõikide finantsvarade tootluse ootus. Neid ootusi suudavad praeguste hindade juures täita üksnes vähesed varaklassid.
Lääneriikides prognoositakse tänavu ligikaudu 7% hinnatõusu. Nii kiiret hinnakasvu nähti viimati 1970. aastatel, mil Vietnami sõda muutus USA-le liiga kulukaks, lagunes kullastandard ja Lähis-Ida naftasõjad kergitasid kütusehinda maailmaturul hüppeliselt. Inflatsiooniperiood kestis toona terve kümnendi ja selle lõpetas keskpankade jõuline intresside tõstmine.
Finantsvaradele oli 1970. aastate tempoka inflatsiooniga keskkond kehv. Nagu tänavuse oodatava hinnatõusu puhul nii oli inflatsioon ka tookord kümnendi peale keskmiselt 7% aastas. Inflatsioonist suurema tootluse andsid tollal kuld, nafta, nisu jm toorained, ent eluasemete hinnatõus käis inflatsiooniga käsikäes. Klassikaliste finantsvarade tootlus aktsia- ja võlakirjaturul jäi inflatsioonitasemele alla.
Aktsiaturgudel langes inflatsiooni hoogustumine kokku nn nifty fifty-börsimulli lõhkemisega 1970. aastate keskel, kui suured börsiindeksid kukkusid 40–50%. USA börsil kukkus kokku 50 aktsiat, mida oli ostetud „Osta ja hoia“-strateegia alusel, sest investoritele oli paistnud, et Coca-Colade ja McDonald’site aktsiaid ostes ei ole võimalik kaotada.
Kui aga turukeskkond muutus, ajas see investorid närvi. Varasema 3% inflatsiooni puhul oli neid rahuldanud 3% dividenditootlus, ent kui inflatsioon oli juba vähemalt 7%, tahtsid nad saada ka oma finantsvaradelt 7% dividende. Kiire inflatsiooni ajal on paraku enamikul ettevõtetel väga keeruline dividende kasvatada, sest sisendhinnad kallinevad ja ettevõtete kasumimarginaal on surve all. See jätab suurema tootluse saamiseks investoritele ainult ühe viisi: aktsiahind peab lihtsalt piisavalt kukkuma, et see pakuks sama dividendimakse juures 3% asemel 7% tootlust. 1970. aastatel pidid paljud aktsiahinnad selleks poole kaotama. Aastail 1973–1974 odavnes näiteks Dow Jonesi aktsiaindeks 45%.
See viimane ulatusliku inflatsiooniga periood kummutab müüdi, nagu oleksid aktsiad jõulise inflatsiooni vastu alati hea kaitse. Üks kümnend on järelduste tegemiseks küll väike valim, kuid see on siiski parim, mis meil on ajaloost võtta. Lääneriigid pole tugevat inflatsioonisurvet viimased 40 aastat näinud ja seda tähtsam on selle trendi muutus praegu.
LHV pensionifond L on kasvava inflatsioonisurve taustal suutnud pakkuda tänavu head tootlust tänu mitmesugustele alternatiivsetele ja börsivälistele investeeringutele. Aktsiaturgudel on pensionifond L investeerinud rohkesti toormesektoriga seotud ettevõtetesse, mis saavad kasu väärismetallide, energia ja muude toormete hinnatõusust. Toormed on pakkunud kiire inflatsiooniga keskkonnas börsidel parimat tootlust ja seda varaklassi peame muutunud turukeskkonnas üheks stabiilsuse nurgakiviks.
Mikk Taras
Fondijuht, portfellihaldur
LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Fondide osakute väärtused võivad nii kasvada kui kahaneda ja fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta. Fondi investeeritud rahasumma väärtuse säilimine ei ole garanteeritud. Tutvu LHV pensionifondide prospekti ja põhiteabe dokumentidega lhv.ee ja pea nõu asjatundjaga.
Tweet
