Viimastel kuudel on muutunud pilved maailmamajanduse kohal kiiresti tumedamaks. Kuigi tööpuudus on nii USA-s kui ka Euroopas väike ja palgad kasvavad kiiremini kui enne koroonakriisi, on tarbijate ostujõud hakanud kahanema, kuna hinnakasv sööb ära kogu sissetulekute kasvu ja veel enamgi.
Tarneahelatesse tekkinud pudelikaelte tõttu ei suuda kaupade ja teenuste pakkujad rahuldada nõudlust. Seepärast üritavad ettevõtted tuua tootmisprotsessi lõppturule lähemale ja laiendada varustajate valikut. Deglobaliseerumise seemned olid külvatud juba enne Trumpi valimisvõitu ja Brexitit. Paar aastat kestnud koroonakriis ja nüüdne sõda Ukrainas on seda trendi järsult kiirendanud.
Küsimustele, kui tormiseks majanduskeskkond kujuneb, kui kaua võib halb ilm kesta ja kas selle eest on kuskile ka peitu pugeda, ei ole praegu kellelgi kindlaid vastuseid.
Kuidas torm üle elada?
Kas võtta raha pensionifondist välja ja kulutada ära, nagu soovitavad ennast majanduslikult konservatiivseks kutsuvad poliitikud, kes kaotasid kohustusliku pensionikogumise, või panna – vastupidi – praegu isegi rohkem kõrvale kui varem, sest keegi ei tea, kui kaua kestab torm maailmamajanduses?
Mind on elu õpetanud, et need, kes on kogunud reserve, kelle bilanss on tugev (kellel on vähe laenu) ja kes suudavad ise oma kulusid kontrollida, saavad keerulistes oludes paremini hakkama. Neil on suutlikkus haarata kinni võimalustest, mida keerulised ajad võivad pakkuda.
2008. aasta majanduskriisi põhjast kuni 2020. aasta koroonakriisini kestnud majanduse tõusutsükkel oli ajaloo pikim. Selle pika tõusulaine taga oli maailma suurimate keskpankade viljeldud madalate intressimäärade poliitika, mis muutis nii investorid kui ka tarbijad ülemäära enesekindlaks. Investeerimismaailmas kujunes välja investeerimisstrateegia YOLO (ingl you only live once), millega õigustati väga suurte riskide võtmist. Sarnast meelsust võis märgata tarbijate käitumises.
Maailm on täis paradokse: tihti ei ole olud ega asjad sellised, nagu nad esmapilgul näivad, ning tegudel ja otsustel võivad olla ettenägematud tagajärjed. Need on kolm põhimõtet, mille alusel olen püüdnud investeerimist mõtestada oma 30 aastat kestnud investeerimiskarjääri jooksul.
Kui pärast 2008. aasta finantskriisi arutleti selle üle, miks pensionifondide investeerimisstrateegiad on liiga riskantsed, siis viimased viis-kuus aastat on muretsetud hoopis sellepärast, et pensionifondide tootlused ei ole piisavad. On küsitud, miks ei ole rohkem riskitud.
Kogumispensioni süsteemi loomise ajal 2002. aastal nähti pensionifonde kui reserve, mida iga inimene kogub oma regulaarsetest sissetulekutest tasapisi niikaua, kuni ta tööl käib, ja mida ta hakkab kasutama siis, kui jääb pensionile.
Reservid ja likviidsuspuhver on eri asjad ning mõeldud erinevate probleemide lahendamiseks. Minu jaoks on reservid midagi sellist, mida hoitakse ja kaitstakse hoolikalt, et need oleksid olemas olukorras, mille jaoks neid kogutakse. Pensionifondide juhina olen investeerinud oma klientide vara põhimõttel, et maksimaalsest tootlusest tähtsam on see, et vara oleks hästi hoitud ja säilitaks ostujõu ka pärast inflatsiooniga korrigeerimist.
Vara aktiivne kasvatamine
LHV pensionifondide investeerimisstrateegia on viimastel aastatel olnud varasemaga võrreldes märksa konservatiivsem, ent see ei ole sisaldanud suurte võlakirja- või rahapositsioonide hoidmist. Selle asemel oleme otsinud investeeringuid, mille väärtuse määraksid kassavood, mitte investorite meeleolud, olgu need siis optimistlikud või pessimistlikud.
LHV meeskonna jaoks ei tähenda aktiivne investeerimine mitte ainult seda, et fondijuht valib börsil aktsiaid ise, vastandina passiivsele investeerimisele, mille puhul määrab algoritm, millistesse aktsiaindeksitesse raha paigutatakse. LHV jaoks tähendab aktiivne investeerimine ka börsiväliste investeerimisvõimaluste otsimist ja kus võimalik, ise nende loomist.
Näiteks kinnisvarainvesteeringute valdkonnas tähendab aktiivne investeerimine meie jaoks ka ehituslubade taotlemist ja arendustegevusi. Kohalike võlakirjainvesteeringute puhul tähendab aktiivne investeerimine meie jaoks kogu ettevõtte rahastamise läbimõtlemist ja oma investorite kaitseks tagatiste nõudmist.
Aktiivne investeerimine on seegi, kui – tehes aktsiainvesteeringu koos mõne erakapitalifondiga – LHV pensionifondid saavad selle ettevõtte aktsionäride lepingu osapooleks. Aktiivne tähendab meie jaoks eelkõige seda, et me mõtleme, kuidas muuta midagi paremaks ettevõttes või projektis, kuhu me investeerime. Aktiivne investeerimine tähendab meie jaoks palju rohkemat kui selle otsustamist, millal on õige aeg osta või kuna peaks müüma.
Külm pea ja enesedistsipliin on olulised
Ma kahtlustan, et olukorras, kus kerkib nii tooraine, tööjõu kui ka raha hind, ootavad kõrge laenukoormusega ettevõtteid ja projekte ees keerulisemad ajad kui varem. See tähendab, et kulude kärpimine ja kasumlikkusele tähelepanu pööramine muutub järjest tähtsamaks.
Nii nagu ettevõtted peaksid oma bilansi vaatama üle ka eraisikud: kui palju on vara ning kui palju ja mis tingimustel on võetud selle vara vastu laenu? Kuigi inflatsioonihirmus võib tunduda ahvatlev soetada järjest „defitsiitsemaks“ muutuvat kinnisvara, tuleb arvestada ka võimalusega, et tõusvad intressimäärad võivad muuta suure laenuga soetatud kinnisvara vara asemel hoopis kohustuseks.
Ma loodan, et ka poliitikutel üle maailma on riigimehelikkust hoiduda häälte ostmisest ning sellest, et lubada järjest suuremaid ja suuremaid toetusi, et aidata elanikel toime tulla valitsuste endi loodud inflatsiooniga.
Keerulistel aegadel saavad paremini hakkama need, kes suudavad säilitada külma pea ning seavad oma sihid ja eesmärgid homsest päevast kaugemale.
LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Fondide osakute väärtused võivad nii kasvada kui kahaneda ja fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta. Fondi investeeritud rahasumma väärtuse säilimine ei ole garanteeritud. Tutvu LHV pensionifondide prospekti ja põhiteabe dokumentidega lhv.ee ja pea nõu asjatundjaga.
Tweet
