Shutterstock
Praegu USA aktsiaturgudel aset leidev langusperiood on ilmselt muretsema pannud nii mõnegi investori, eriti kes on investeerimisega alustanud alles hiljuti. Kuigi nii pikka langust ei ole USA aktsiaturgudel nähtud alates 2001. aastast, ei tohiks pikaajaline investor, kes investeerib järjepidevalt, punasest aktsiaportfellist end heidutada lasta. Pigem loob see hea võimaluse osta sama summa eest rohkem osakuid ning vähendada aktsiaturgude kõikumise mõju enda investeeringutele.
Alates 1920. aastast on USA suurettevõtteid koondava S&P 500 keskmiseks aastatootluseks kujunenud küll 10-12%, kuid aastate lõikes võib tootlus sellest ajaloolisest keskmisest palju erineda. Näiteks ulatus S&P 500 indeksi tootlus 1933. aastal ligi 47%ni, samas kui juba 4 aastat hiljem tuli vastu võtta 39%line kaotus. Pikaajalise investori jaoks ei tohiks sarnased üksikud aastad olulist mõju avaldada ning lõplik tootlus taandub kokkuvõttes ikkagi ajaloolise keskmise lähedale.
Kuna aktsiaturud on pikas perspektiivis tõusvad, väheneb investeerimisperioodi pikenemisel kahjumisse jäämise tõenäosus. Kui osta aktsiaid täna ja need homme maha müüa, on 44%line tõenäosus jääda oma investeeringuga kasumisse, olles pikaajaliselt kahjumlik. See seletab ka seda, miks enamik päevakauplejatest kaotab raha.
Pikaajalise investeerimise ajahorisondiks loetakse vähemalt 5 või enam aastat ning see kehtib ka Kasvukonto puhul: sel juhul on kahjumisse jäämise tõenäosus langenud kõigest 11%ni. 10-aastase perioodi puhul on investeering kahjumiga lõppenud vaid 6% juhtudest ning kindlaim viis aktsiaturgudel tootlust teenida on seada investeerimishorisondiks vähemalt 20 aastat.
Allikas: Schwab
Et investeerimist alustades negatiivse tootluse riski veelgi vähendada, on mõistlik oste hajutada kindla perioodi tagant. Ostukulu keskmistamine – dollar-cost averaging (DCA) on investeerimisstrateegia, mille puhul investor jagab investeeritava kogusumma või regulaarselt laekuva sissetuleku perioodiliste ostude vahel, et vähendada lühiajaliste hinnakõikumiste mõju kogutootlusele. Ostud toimuvad sõltumata fondiosaku hinnast, mis võimaldab invesoril sama raha eest rohkem fondiosakuid saada. Nii töötavad ajutised turulangused hoopiski pikaajalise investori kasuks, kuna osaku keskmine soetushind väheneb.
Ostukulu keskmistamise strateegiat reaalsesse ellu üle kandes võiks see välja näha nii, et iga kuu alguses paigutab investor kindla osa palgast enda valitud Kasvukonto fondi, hoolimata börsidel valitsevast olukorrast. Allolevas näites on igakuiselt investeeritavaks summaks võetud 50 eurot, mis võiks olla jõukohane igale keskmise palga saajale.
2001. aasta algus, kui S&P 500 indeks oli vähem kui kuue aastaga ligi kolmekordselt tõusnud ja kõigest 10% allpool oma kõigi aegade tipust, võis paljudele tunduda ebasoodne aeg investeerimisega alustamiseks. Kui järgnevatel aastatel näitasidki börsid suhteliselt kehva tootlust, siis teiselt poolt võimaldas positsiooni akumuleerimine odavama hinnaga ostetud fondiosakute toel hoida keskmist soetusmaksumust madalana, mille mõju hakkas üha rohkem avalduma alles pärast 13. investeerimisaastat.
Enam kui 20-aastase investeerimisperioodi lõpuks oli USA suurettevõtteid järgiva indekfondi SXR8 keskmine soetushind vaid 159 dollarit, samas kui börsil oli sama osak väärt juba 377 dollarit.
Allikas: LHV. Valitud fondiks on S&P 500 indeksit jälgiv SXR8. Graafik on arvutatud hetkel kehtiva Kasvukonto hinnakirja alusel ning haldus- ja teenustasud on investeeringu väärtusest juba maha arvestatud. Reinvesteeritud dividendid on arvesse võetud.
Teine graafik näitab investori portfelli koguväärtust eurodes, mis 2022. aasta maiks oli kasvanud 39,3 tuhande euroni. Võrrelduna enda investeeritud rahaga on seda ligi 3,1x rohkem, näidates ilmekalt, et aeg ja turu langusperioodidel ostudega jätkamine on investori parim sõber. Kuigi 2003. ja 2009. aastal oli ka perioode, mil portfelli väärtus langes alla enda investeeritud raha, oli enamik ajast investeering ikkagi plusspoolel.
Allikas: LHV. Valitud fondiks on S&P 500 indeksit jälgiv SXR8. Graafik on arvutatud hetkel kehtiva Kasvukonto hinnakirja alusel ning haldus- ja teenustasud on investeeringu väärtusest juba maha arvestatud. Reinvesteeritud dividendid on arvesse võetud.
Nagu ka iga teise investeerimisstrateegia puhul, on ostukulu keskmistamisel peale plusside mõned miinused. Kuigi ostukulu keskmistades on võimalik vähendada riski osta väärtpabereid hindade tipust, võib samal ajal ilma jääda mõnest soodsast momendist, mil oleks võimalik rohkem kasumit teenida. Tihtipeale selgub see soodne moment aga alles siis, kui see on möödas. Investeerides aktsiate langusperioodi ajal suurema summa korraga, oleks turgude taastumisel kasum tõenäoliselt oluliselt suurem.
Samas, nagu öeldud, on turgu väga keeruline ajastada ehk teada täpselt, millal on soodsaim koht ostmiseks. Lisaks nõuab see pidevat turu jälgimist ning palju analüüsimist, mis ei lähe enam kokku passiivse pikaajalise investeerimisega.
Seega peab iga investor ise oma strateegia paika panema, lähtudes oma eesmärkidest, teadmistest ning riskitaluvusest. Tuleb meeles pidada, et investeerimine on pikaajaline protsess, mille puhul igapäevane portfelli jälgimine võib viia, ebaratsionaalsete otsusteni, eriti langusperioodide ajal, mõjudes investeeringule halvimal juhul hävitavalt.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole vaadeldav investeerimisanalüüsina ega mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid. LHV ei vastuta teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Investeerimine on seotud võimaluste ja riskidega, väärtpaberite turuväärtus võib nii kasvada kui ka kahaneda. Välisturgudel võivad tootlust mõjutada valuutakursside kõikumised.
Eelpool kajastatud väärtpaberite ja finantsindeksite eelmiste või tulevaste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluse kohta.
Tweet
