Hinnatõusu tekitanud põhjus tuleb kõrvaldada

Meile on see küsimus eriti valus, sest Eestis oli hindade kasv aprillis Euroopa Liidu suurim – ümmarguselt kaks ja pool korda kiirem keskmisest. Ometi ei ole me oma majandusnäitajate poolest juba tükk aega Euroopa viimaste hulka kuulunud. Vastupidi, viimased kaks aastat on meil võrreldes enamikuga päris hästi läinud.

Seepärast ei tule meil praegu kõige keerukamaks või tähtsamaks ülesandeks pidada vastuse leidmist küsimusele, kuidas oleks kõige targem leevendada hinnatõusu vahetuid tagajärgi, vaid teada saamist, miks nii on läinud ja mida tuleks teha, et olukord võimalikult kiiresti normaliseeruks.

Kiirest hinnatõusust põhjustatud olukorra dramaatilisus peitubki selles, et siis kontsentreerub suurim tähelepanu vältimatult hinnatõusu tagajärgede leevendamisele, kuigi samal ajal ei tohi mitte mingil juhul unustada, et tõelised lahendused keskmisest nii palju erinevale hinnatõusule saavad tulla üksnes seda anomaaliat tekitanud põhjuste kõrvaldamisest.

Lihtne öelda, kuid raske teha, sest vaidlused hinnatõusu meetmete üle suudavad neelata kogu sotsiaalse, poliitilise, majandusliku ja administratiivse ressursi. Ka selle ressursi, mida oleks vaja kasutada põhjuste kõrvaldamiseks, vajalike muudatuste või reformide tegemiseks.

Paraku kipub aga minema nii, et mida raskemad on tagajärjed, seda ülekaalukamalt hakkab huvi kalduma hetke probleemidele, see on tagajärgede leevendamise meetodite, suuna ja mahu üle vaidlemisele ning juhtunu põhjustes selgusele jõudmine jääbki vajaliku tähelepanuta. Rahuldutakse sellega, et lihtsalt vihjatakse maailmas toimuvale, ja küsimusele, miks meil ikkagi läks kaks ja pool korda halvemini, jääb vastus andmata. Seejuures ei saa üldse välistada, et sellest ei oldagi huvitatud.

Mingis ulatuses on selline asjade käik loomulikki, sest tõsisesse hätta jäänuid tuleb kiiresti aidata. Ka on vahetud tagajärjed, praegusel juhul kulutuste kasv, kõigile palju selgemini nähtavad ja tajutavad kui see, mis meid enamikust Euroopa riikidest palju haavatavamaks tegi.

Kuid kui palju on neid, kes hoomavad kogu seda seoste ja detailide rägastikku, mis aastate jooksul praeguse hinnatõusu põhjuste taha on kogunenud, ja võtavad vaevaks hakata tegema vahet, mis maailmas üldine ja mis Eestile spetsiifiline on.

Isegi siis, kui jätta finantskriisi ja muutunud rahapoliitikaga seotud asjaolud kõrvale, seisavad kõikjal praeguse hinnatõusu taga pandeemiast ja varasematest kaubandussõdadest põhjustatud häired tarneahelates, nõudluse toetamine olukorras, kus pakkumine nõudlusele mitte kuidagi järele ei saanud jõuda, samuti rohepöörde sujuvaks toimumiseks õigel ajal tegemata jäänud investeeringud ja regulatsioonid.

Varajased märgid kuulutasid häda

Sõda Ukrainas pani küll juba aasta tagasi vargsi alanud hinnatõusule krooni ja võimendas mitmeid hinnatõusu põhjuseid, kuid pinnas hinnatõusuks oli valmis juba varem ning ega signaalidestki puudust olnud. Esimene hoiatus, et midagi tõsist on tulemas, oli loomulikult gaasi hinna mitmekordistumine mullu septembris. Järgnes elektri ja igasuguse toorme kiire kallinemine, mis omakorda hakkas jaanuaris mõjutama muude kaupade ja tööjõu hinda.

Õnneks pole praeguses olukorras kiiret rakendamist vajavate meetmete ja abinõude valik kuigi suur ega komplitseeritud. Kuivõrd suur osa hinnatõusust on tingitud energia ja muu toorme kallinemisest ning nende hinnatõusu kandumisest muude toodete hindadesse, ülejäänud osa tarnehäirete ja epideemia tekitatud täiendavatest kuludest, paigast nihkunud pakkumise ja nõudluse tasakaalust (kogu maailmas maksti toetusi, millel polnud tööga loodud katet), siis on mõttetu oodata, et Eesti riik saaks kujunenud olukorra leevendamiseks päeva pealt muud ette võtta kui rakendada mingit valikut kõigile tuntud toetusmeetmetest. Valikuid on põhimõtteliselt kolm: kas aidata neid, kes muidu kuidagi hakkama ei saa, solidaarselt kõiki või leida mingi kompromiss esimese ja teise vahel.

Selleks pakutud toetusmeetmetega, olgu nendeks kas käibemaksu, aktsiiside või muude tasude alandamine või erinevad toetused, on aga nii, et ükski neist ei ole päris hea. Näiteks finantsiliselt kõige sobivamad meetmed võivad olla väga töö- ja ajamahukad ning seepärast hilineda; mõnel lihtsal meetmel võib seevastu olla halb sotsiaalne mõju, mõni võib tunduda ebaõiglasena jne.

Kuid samas on neil kõigil mingi positiivne mõju, aga kuivõrd need on põhimõtteliselt ajutised ja vajavad kiiret, see on õigeaegset rakendamist, siis võib nende rakendamise õigeaegsus ja lihtsus osutuda meetme vaieldavast õiglusest ja efektiivsusest isegi olulisemaks. Me ei leiuta ju siin jalgratast. Meiega sarnases kultuuriruumis selliseid kogemusi jätkub ja meil on võimalik neist õppida.

Kuid igal juhul tuleks vältida selliseid konstruktsioone, kus toetused põhjustaks inimestele suurt ebamugavust või oleks isegi solvavad. Ükskõik kas protseduuri või nadi lõpptulemuse pärast.

Loomulikult pole ka teiste kogemusest õppimine ülearu lihtne. Nii on meil ülejäänud Euroopast teatud küsimustes üsna erinevad arusaamad. Näiteks siis, kui meie leiame, et maksusüsteem peab olema väga stabiilne, eranditeta ja ühetaoline, peab enamik maid Euroopas vajalikuks madalama või keskmise sissetulekuga inimesi madalamalt maksustada ja teha mitmeid, ka ajutisi erandeid ja soodustusi. Isegi arvutusi tegemata võib tajuda, et tänu sellisele lähenemisele tulude maksustamisel on neil soodustuste tegemine mõnevõrra lihtsam ja vähem kulukaks kui meil, maksude kogumine aga ilmselt mitte.

Hinnatõusu põhjus ja selle sümptomid

Hoopis keerulisem on meie 19-protsendiline hinnatõusu küsimus. Miks ikkagi kasvasid meil Euroopa Liidu ühtsel ja avatud turul hinnad kaks ja pool korda kiiremini kui Euroopas keskmiselt. Mis on see, mille abil me saaksime muuta hinnad stabiilsemaks ja jääda konkurentsivõimeliseks; milliseid muutusi meie maailmanägemises ja seadusandlikus raamistikus selleks vaja läheb?

Jutud sellest, et peamine põhjus oli Eesti tulude kiirem kasv, ilmselt ei kehti. Eestis on nominaalpalk või inimeste sissetulekud kasvanud reeglina (vastupidi läks siis, kui 2020. aasta teises kvartalis Eestis vajutati ELi keskmisest tugevamini piduritele) tunduvalt, sageli üle kahe korra kiiremini kui Euroopas keskmiselt, kuid mitte kunagi varem pole sellel sajandil Euroopa keskmise ja Eesti hinnatõusu vahe olnud nii suur. Loomulik oleks olnud mõne protsendipunkti võrra kiirem hinnatõus, mitte kahe ja poole kordne. Meenutagem kasvõi seda, et kui enne finantskriisi kiirenes meil hinnatõus 10,4 protsendini, saatis suurimat, teise kvartali 11,4 protsendi suurust hinnatõusu 15-protsendi suurune palgakasv.

Tundub, et praeguse hinnatõusu erinevusi lihtsalt selgitada ei saa ja et majanduses nagu meditsiiniski on õige ravi määramiseks vajalik õige ja põhjalik diagnoos. Haiguse ja sümptomite vahel selge vahe tegemine.

Nii tuleks paralleelselt hinnatõusu tagajärgede leevendamisega luua endale täpsem arusaam sellest majanduskeskkonnast, kus me praegu oleme ja kus meil järgnevatel kümnenditel elada tuleb; mida meil tuleks ette võtta, et me halva ilma korral jälle teistest enam räästa alla ei jääks. Mitte ainult ilusa jutuna, vaid koos seda juttu toetavate arvude, analüüside ja meetmetega.

Midagi meil selleks ju kogu aeg tehaksegi, kuid paraku elu ja strateegiate vahel meil erilist klappi veel pole. Täpsemini, on liiga palju vastamata küsimusi. Võtame näiteks energeetika. Miks on meil mitmed asjad, mille vajalikkusest on juba kümme aastat räägitud, siiani tegemata. Miks on nii, et me pole energiaalase julgeoleku pealt mitte ainult raha kokku hoidnud, vaid et meil on lahendamata jäänud ka mitmed seadusandlikud küsimused. Miks läheb meil erasektori ja riigi koostöö korraldamine nii raskelt, et nii mitmedki rongid lahkuvad jaamast enne, kui pooled omavahel kokkuleppele jõuavad.

Paraku ei ole siin ka praegu edasiminekut näha. Nii nagu oleme kümmekond aastat tagasi jätnud õigel ajal tegemata need seadusemuudatused või tururegulatsioonid, mis oleks teinud mõttekaks LNG kai ja hüdro-akumulatsioonijaamade rajamise, nii et päikese- ja tuuleparkide rajamisel oleks rohkem jumet olnud. Praegu pole näha ka seda, mis tingimustel saaks ettevõtjad tulla turule teiste salvestusvahendite või süsinikuheiteid vähendavate tehnoloogiatega ning veel kõige sellega, mida meil oleks vaja oma energiaalase julgeoleku tagamiseks ja efektiivse ning võimalikult stabiilse energiaturu loomiseks.

Nendele küsimustele võib anda erinevaid vastuseid, kuid kõrvalt vaadates hakkab silma, et kindlasti on üks põhjus selles, et senises soodsas keskkonnas kõige odavamat ja lihtsamat teed järgides jäid meil mitmed riskid energeetikas maandamata ja selleks vajalikud investeeringud tegemata, ning nüüd tuleb meil selle eest kõrgemat hinda maksta.

Ajalugu risti vastu ootustele

Paraku ei ole energeetika ainus ja pikaajalises plaanis meie kõige suurem väljakutse. Sõltumatult praegusest keerulisest olukorrast energeetikas seisab terve maailm silmitsi selliste suurte ja pikaajaliste väljakutsetega, mis algavad demograafiast, jätkuvad ökoloogia ja ressursside kasutamisega ning siis selliste muutustega, nagu maailmamajanduse raskuskeskme nihkumine Aasia suunas ja üleminek piirideta globaliseerumiselt majanduse regionaliseerumisele.

Et lisaks nendest megatrendidest tulenevatele raskustele tuleb järjest enam arvestada selliste tõsiasjadega, et juba mõnda aega ei toimi tarneahelad enam nii laitmatult kui paar aastat tagasi ning et meid ootab ees tarneahelate põhjalik ja kulukas muutumine, et mittetraditsioonilisest rahapoliitikast ja võla kasvust on saanud traditsiooniline poliitika, et neile majanduslikele raskustele on juurde tulnud teadmine, et ka kõige arenenumad maad ei saa enam end pandeemiate eest kaitstuna tunda, et ettekujutus külma sõja lõpust oli ennatlik, ja et õigus kipub jääma nendele, kes juba tosin aastat tagasi hoiatasid eelseisva tarbijahindade kallinemise eest ning väitsid aasta tagasi, et alanud hindade kasv maailmas ei saa olema üldsegi ajutine.

Seega on maailmas viimase kahekümne aasta jooksul lõppkokkuvõttes läinud väga palju risti vastu ootustele, mis enne sajandivahetust domineerisid. Praegu ei ole vale väita, et Francis Fukuyama pani ajaloo lõppu ennustades veel rohkem mööda kui Karl Marx proletariaadi võitu ennustades. Francis Fukuyama on Ameeria politoloog, kes sai tuntuks oma raamatuga „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“, kus ta väidab, et ajalugu kui ideoloogiate võitlus on maailma jõudmisega liberaalse demokraatiani suuremalt jaolt lõppenud.

Sajandivahetusega ajalugu ei lõppenud, vaid viis hoopiski selliste probleemide ja vastuolude tekkimiseni, mida maailmas isegi külma sõja ajal ei tuntud. Kuigi ka Marxi lubatud „proletariaadi võidud“ on tänaseni osutunud Pyrrhose võitudeks, neid siiski oli. Kuid Marxi õnnetuseks ei saanud proletariaat juhtimistööga kuigi hästi hakkama ja tõotatud heaoluühiskonna ehitas proletariaadi asemel üles hoopiski 20. sajandi kapitalism.

Kuigi selliste viltuminekute põhjused on erinevates kohtades ja aegadel erinevad, on siin ka midagi ühist. Üks ühine põhjus on näiteks see, et ei tunta piisavalt hästi iseennast, see on kaasaega ja seal toimetavaid subjekte. Paraku loob lihtsustatud suhtumine olevikku võimaluse toimida lihtsustatult, mingi harjumuspärase või mingil põhjusel õigeks peetava, kuid tegelikku olukorda mittesobiva malli järgi. Nii näiteks on meil aastakümneid korratud, et me ei tohi muuta meile edu toonud majanduspoliitikat. Paraku sellised teesid välistavad mitmeid diskussioone ja see ei ole hea.

Juba põhimõtteliseltki on raske uskuda, et kõik, mis enne sajandivahetust õige oli või näis õige olevat, on seda ka tänapäeval. Maailm ja meie ise oleme selleks liiga palju muutunud ja muutume päris kindlasti veelgi.

Teise raskusega on asi keerulisem. Kui tänast maailma on võimalik tundma õppida, siis seda, mis meid tulevikus ees ootab, me kuigi hästi teada ei saa. Samas pole ainult tagasivaatepeegli järgi kurvilisel teel sõites kuigi lihtne ebameeldivatest üllatustest pääseda.

Kuid ka siin pole olukord lootusetu, sest kuivõrd maailm areneb ebaühtlase kiirusega ja maailmas on palju maid, siis on keegi ühes või teises valdkonnas mingi kurvi juba läbinud ning meil on huvi korral võimalik teada saada, mis meid erinevate kurvide taga oodata võib.

Olgu siin näiteks rahvastikuga seotud probleemid, mis on vägagi hästi prognoositavad ja kus on teada ka nende mõjutamise katsete tulemused ja hind.

Aga kuivõrd me oleme sageli üsna enesekesksed, siis pole meil Eestis ja sageli ka mujal Euroopas, kombeks alati pead murda selle üle, mida globaalsed arengud meile tähendada võiks ja kuidas me neile reageerima peaksime.

Nii näiteks ei tahtnud arenenud maailm pärast sajandivahetust enda finantsmaailma ähvardavaid probleeme kuigivõrd näha või tunnistada, kuigi juba Kagu-Aasia kriisi päevil mitmed maailma juhtivad ökonomistid hoiatasid, et ega ka arenenud maade pidu enam kaua kesta, sest oleme ise teinud neidsamu vigu kui Kagu-Aasia maadki.

Tõsi, maailma finantskriisi Eesti ise ära hoida ei oleks saanud, küll oleks meil olnud võimalik vältida maailma üht kõige suuremat SKT langust finantskriisi tagajärjel. Meil oleks olnud vaja hakata laenubuumi piduritele vajutama kohe siis, kui meie majandus ja palgad rekordkiirusega kasvama hakkasid ja kui meie tähelepanu sellele ka juhiti. Aga siis me kas ei tahtnud teiste kogemusest õppida või usaldasime ülemääraselt turujõude. Õigemini küll, mõistsime turujõude valesti.

Vajame muutust senises mõtlemises

Millal me ikkagi hakkame aru saama, et turg ja erasektor ei saa vajalikku ja soovitavat teha seni, kuni ei ole paigas usaldusväärset seadusraamistikku, mis muutustega kaasas käimiseks vajalikud investeeringud võimalikuks teeks. Kuigi energeetika pole ainuke valdkond, kus selgust vaja, on see siiski kõige sobivam näide. Energeetikas ei ole ju tegu mingite väikeste ja lühiajaliste riskiinvesteeringutega, kus arvestatakse, et on hea, kui iga kümnes katse õnnestub, vaid investeeringutega, kus jälgitakse kümnete aastate pikkust horisonti ja kus on mängus paljude investorite sajad ja miljardid eurod, mida mitte keegi niisama katsetamiseks ei investeeri.

Siia kuulub ka mõtlemine sellest, kuidas korraldada turgu (nii pakkumist kui ka nõudlust) nii, et seal valitseks pikemaajaliste ja stabiilsete lepingute ja hetketuru vahel selline tasakaal, et energia hinnad niisama kergelt mitmetes kordades kõikuma ei hakkaks.

Kuid ka siis, kui energiahindu õnnestub stabiliseerida, muutub olukord muude hindadega ainult lihtsamaks, aga mitte probleemituks. Kümnete tuhandete kaupade hindu ei saa mingi muu asi peale võimalikult tugeva konkurentsi kontrollida. Siin on meie turu väiksus meile alatiseks miinuseks. Efektiivse konkurentsi üks peamisi eeldusi on turuosaliste paljusus, mida miljoni tarbijaga turul pole alati kuigi kerge tekitada. Siin on, millele mõelda. Näiteks, kuigi me turuosaliste arvu eriti suurendada ei saa, saame siiski turu efektiivse toimimise teist nõuet – informatsiooni ja hindade kättesaadavust – paremaks muuta. Ilmselt on siin võimalusi veelgi. Maailmas on ju 77 Eestist rahvaarvu poolest väiksemat maad.

Aga olgu meie majanduse suurus milline tahes, on meil siiski liiga tihti kõik munad ühte korvi sattunud ja seeläbi antud lõigus konkurentsi sisuliselt olematuks teinud. Või on meil ülisuure turujõuga ettevõte jäänud vajaliku kontrollita.

Nii on täiesti ilmne, et koos pensionikorraldusega on paarikümne aasta jooksul umbe jooksmas ka tervishoiu finantseerimine, ning et samal ajal läheb keeruliseks olukord hooldekodu eest maksmisega jne.

Samuti ei ole saladuseks, et meie haridus, mis põhikooli hindamise kriteeriumide järgi on maailma tipus, sellest kõrgematel tasemetel Eesti arengu vajadustele igas mõttes enam ei vasta, ning et ka Eesti teaduse finantseerimine võimaldab ainult piiratud ulatuses teha sellist pidevat ja suuremahulist tööd, millest Eesti arengule suuremat kasu võiks tõusta, mistõttu meie püsimine maailma kõige arenenumate riikide seas võib küsimärgi alla sattuda.

Kuigi kõigi nimetatud valdkondade tulevikuprobleemide lahendamine nõuab palju enam pingutamist, aega ja tööd kui hinnatõusu ajutine kompenseerimine või Eesti tööstussektorile konkurentidega samaväärsete konkurentsitingimuste loomine, ei taha me nendele küsimustele kuigi suurt tähelepanu pöörata või loodame, et meil on veel aega.

Kahjuks on alternatiivid, mida siin kaaluda tuleb, hoopis teisest klassist ja teistsuguse ajahorisondiga kui need, mis toetuste maksmisel või isegi energeetikas laual saavad olla ja kus ka õpikumudelitest vähe kasu on.

Meil ei tule ainult tunnistada, et praeguste põhimõtete juurde jäämisel pole meil sajandi keskel piisavalt raha ei pensionideks ega ka tervishoiuks, vaid me peame ütlema ka seda, milliseid reforme on vaja ja kust me vajaliku raha tulevikus võtame. Ütlema, kas inimesed peavad ise maksma ja kui palju või saadakse see raha riigituludest ning millised saavad siis olema maksud. Tuleb öelda ka, mida ja kui palju on vaja praegu ja järgnevatel aastatel teha selleks, et need reformid hiljem liiga valusaks ei kujuneks, ning kui palju otsustega viivitamine maksma läheb.

Demograafilises võrrandis ei saa me enam ühtegi arvu muuta, kõik on juba toimunud. Kui elektrijaamast, mille ehitamist alustatakse sellel aastal, võib elektrit saada ka enne viie või kümne aasta möödumist, siis sellel aastal sündinud lastest saab väljaõppinud tööjõud alles sajandi keskel ja kõik selle sajandi keskel pensionile jääjad sündinud juba möödunud sajandil. Pealegi ajal, kui praeguse 13 000 asemel sündis meil aastas üle kahekümne tuhande lapse.

Aga mida meil on nendele inimestele täna öelda? Mitte liiga palju. Kuid eelkõige peame arvestama, et me ei saa enam lubada hüplemist ühelt põhimõttelt teisele, sest nii kaotame oma rahva silmis tõsiseltvõetavuse ega suuda teha midagi olulist ja pingutust nõudvat, kuid vajalikku.

Suurim probleem on siin selles, et me ei taha leppida ega arvestada sellega, et elame esmakordselt ajas, kus inimkond on jõudnud mitmes punktis piirideni, kust edasi minna ei tohiks. Mitte sellepärast, et oleme saavutanud tipu, vaid sellepärast, et oleme kulutanud jätkusuutmatult ja et enam ei ole võimalik loota, et asjad aja jooksul iseendast paika loksuvad.

Heido Vitsur
Majandusekspert

Arvamuslugu ilmus 21. mail Postimehes

Tweet