Autor: Fateme Alaie
Jõukuse suurendamist ning üleüldist elustandardi kasvu ootust võib pidada läbi aegade inimeste põhimotiiviks oma tegevuses. Kuid rahvastiku suurenemise, linnastumise ning üha globaalsemaks muutuva maailmaga kerkivad aina enam esile küsimused, mille juured ulatuvad juba mitme sajandi tagustesse aegadesse. Jätkusuutlikkus – kuidas elada ja tarbida täna, et ka homme ning järgnevatel põlvedel oleks hea – on küsimus, mis köidab ja aina enam meist igaüht puudutab.
Ulrich Groberi kirjutis säästva arengu ajaloo kohta andis võimaluse mõista teema sügavust ning selle jõudmist tänasesse päeva. 2007. aastal avaldatud „Deep roots: A conceptual history of 'sustainable development' (Nachhaltigkeit)“ pakkus võimalust vaadata jätkusuutlikuse, tänapäeva keskkonna ühe olulisema põhimõtte, ajalukku. Põhilise kõlama jäänud ideena võib öelda, et tegu on ajastu olenematu ning sügavate ajalooliste juurtega kontseptsiooniga, mis toob esile looduskeskkonna ja inimese heaolu püsimise küsimuse nii täna kui tulevikus.
Vaadates tagasi 17. sajandisse oli põhiline ressurss puit. Tegu oli peamise ehitusmaterjaliga majades, olles ülitähtsa rolliga Briti laevastiku ja rahvusvahelise kaubanduse jaoks. Juba sajandeid tagasi võis Suurbritannias täheldada suurt rahvastikukasvu ning sellega ettetulevaid uusi probleeme: suurenenud rahvastik tähendas kiiresti kasvavat nõudlust puidu järele, et ehitada linnasid ja kütta majasid. Ei läinud kaua esimeste probleemide ilmsiks tulekuni – kiiresti vähenenud puiduressursid tähendasid potentsiaalset ohtu laevastikule. Kardeti puidu, eriti tammede puudust, millega oma laevu ehitada.
Esilekerkivad probleemid annavad põhjuse leida kiireid lahendusi. Nii sai Briti kuningliku mereväe poolt võetud vastu säästvad metsandusmeetmed, et olukorda kontrolli alla saada. Kuigi toimus teatav areng metsanduse jätkusuutlikkus poole, oli põhimotiiv sel hetkel siiski puidu kui strateegilise ressursi tagamine teiseks otstarbeks. Brittidel õnnestus sellega tagada väliskaubanduse toimimine. Oluliseks võib aga pidada ühiskonnas toimunud mõttemustrite muutust, millele aitasid kaasa tolleaegsed kirjanikud ja ühiskonnategelased, teiste seas John Evelyn, kes oli väga mõjukas oma palves maaomanikele istutada puid, mida oli tema hinnangul ohtlikult vähe.
Jätkusuutlikkuse mõiste jõudmine poliitilisele maastikule toimus 1972. aastal tänu Rooma klubile. Vaadates keskkonna ja ressursside nappusega seotud probleemide pikka ajalugu on mõneti üllatav, et jätkusuutlikku arengu kontseptsioon sai ülemaailmse kõlapinna alles 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil. ÜRO esitles seda strateegiana päästmaks meie planeedi tulevikku. Konverentsil kogunenud maailma tipp-poliitikud, diplomaadid ja teadlased 179 riigist rõhutasid sotsiaalsete, majanduslike ning keskkonnategurite üksteisest sõltuvust ning seati eesmärk laiaulatusliku tegevuskava keskkonna- ja arengueesmärkide elluviimiseks. Üks konverentsi peamisi tulemusi oli tegevusprogramm, mis kutsub üles investeerima tulevikku ning 21. sajandi säästvasse arengusse.
Saanud põgusa ülevaate minevikus toimunud ressurssidega majandamisest, ilmneb aina enam selle olulisus tänastest otsustes. Võib öelda, et suurte arenguteni keskkonna ja loodusressurssidega majandamise põhimõtete muutuses enne 20. sajandit ei jõutud. See aga seab üha kriitilisemaks 21. sajandil elluviidavad jätkusuutlikkust tagavad strateegiad. Võrreldes tänast olukorda mõne sajandi tagusega, oleme hetkel tunduvalt kriitilisemas seisus nii rahvastiku kasvu, loodusressursside vähesuse kui kliimasoojenemise poolest. Teisest küljest on tänasel päeval meid toetamas teadmised, arenenud tehnoloogia jätkusuutlikumateks lahendusteks ning realistlikud prognoosid tulevikuks, mida meie eelkäijad oma kasuks ära ei saanud kasutada.
Hindamaks tänapäeval eri regioonide ja riikide panust jätkusuutlikusse, võib esmane tähelepanu ekslikult langeda eelkõige arengumaadele – kiirem rahvastikukasv ning madalam jõukuse tase võiks osutada suuremale keskkondlikule jalajäljele. Üheltpoolt loogiline lähenemine vaadata vähem reguleeritud arengumaade poole võib panna terviklikku olukorda valesti hindama – oluline on vaadata otsa ajalooliselt suurimatele tarbijatele.
Energiatarbimine inimese kohta 2020. aastal
Tarbitud energiamahu poolest ühe inimese kohta on USA ja Norra maailma esirinnas, enamik Aafrika riike maailma väikseimate tarbijate seas. Allikas: Our World in Data based on BP & Shift Data Portal
Suurimat per capita tarbimist näitavad just arenenud, jõukad riigid, kelle kasvav tarbimine on põhjus suureks nõudluseks Aafrika suurte kaevandajate, teiste seas Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Nigeeria, ressursile. Võtmetähtsusega on ülemaailmses CO2-emissioonide tootmisel USA ja Hiina roll. Võib öelda, et USA, maailma üks arenenumaid majandusi, on ajalooliselt olnud suurim kasvuhoonegaasidesse ning kliimasoojenemisesse panustaja. Ülemaailmselt toodetud CO2 emissioonidest, mida kokku 2020. aasta seisuga ligi 1,7 triljonit tonni, moodustavad USA ja Hiina heited üle kolmandiku, näidates sellega väga tugevaid piirkondlikke erisusi.
Fossiilkütuse põletamisel tekkinud CO2 emissioonid aastatel 1750-2020, miljardites tonnides
Suurima hulga CO2 emissioone on eraldanud USA ja Hiina, olles peajagu üle neile järgnevatest riikidest. Allikas: statista.com
Teadlikkus oma jalajäljest ümbritsevale keskkonnale on esimene eeldus tõhusaks jätkusuutlikuks arenguks. Veendununa mineviku näitel, tarbimise ja säästmise tasakaal peab olema fookuses olenemata asukohast ja ajastust. Vaatamata efektiivsemale tootmisele, on just lääneriikide probleem tänapäevane arusaam heaolu- ja tarbimiskasvu samasuunalisest arengust, põhjustades aina suuremat globaalset ebavõrdsust ressursside tarbimise vahel eri piirkondades.
Joona-Liis Joost
LHV Varahalduse praktikant
Tweet
