See küsimus ei ole üldse retooriline, vaid täiesti praktiline. Pealegi ei muutunud see küsimus praktiliseks alles täna, vaid juba enne sajandivahetust. Siis, kui said selgeks Eesti demograafias aset leidvate muutuste suund ja suurus ning nende mõju üle 65-aastaste inimeste osatähtsusele rahvastikust.
Juba siis sai selgeks, et järgnevatel kümnenditel lisandub sajandivahetuse 211 000-le üle 65-aastasele inimesele veel kümneid tuhandeid ning neile on pensioni maksmiseks raha juurde vaja.
Praegu on Eestis üle 65-aastaseid inimesi 272 000 ehk 20% kogu elanikkonnast. Sajandivahetusel oli neid vaid 15%. Seejuures käib neist tööl, nagu 20 aastat tagasigi, 34 000. Ülejäänutel on, nagu varemgi, peamiseks sissetulekuallikaks I samba pension.
Kuivõrd praegune vanaduspension on sajandivahetuse omast üle viie korra suurem, võib küsida, miks me oma pensionikorraldust 20 aastat tagasi siiski reformima hakkasime. Olime ju vaatamata rahvastiku vananemisele oma lihtsa pensionikorraldusega seni kenasti hakkama saanud ja järelikult oleks saanud hakkama ka järgmistel aastatel.
Lahendame probleemi seda mitte märgates?
Kõigepealt tuleb aru saada, et see hakkama saamine on olnud vägagi tinglik. Kuigi oleme suutnud hoida keskmist vanaduspensionit mediaanpalgast 40 protsendi lähedal, on meie pensionid arenenud maailma jaoks siiski erakordselt väikesed. Oleme OECD riikide seas oma pensionieelse sissetuleku 34%-se asendusmääraga Leedu ees tagant teisel kohal ja jääme OECD 68%-le keskmisele alla täpselt kaks korda. Veel viletsamaks muutub aga meie pensionikorralduse seis siis, kui mõelda sellele, et viimase 20 aasta jooksul on meil vaesuses elavate pensionäride määr tõusnud 16%-lt 41%-le.
Seega oleks õigem väita, et me oleme eelmise 20 aasta jooksul suutnud vältida tõde pensionäride kehva toimetuleku kohta ja ignoreerida sellega seonduvaid ebameeldivaid probleeme.
Paraku tundub, et seda me enam kaua teha ei saa. Esiteks hakkavad kümnekonna aasta pärast pensioniealiste hulgas domineerima inimesed, kellele kõigest nõukogulikust vabanemise fakt ei kompenseeri arenenud maailma kohta liiga madalat pensioni.
Teiseks saab täna täpselt niisama, nagu sai ka 20 aastat tagasi ette näha üle 65-aastaste inimeste osatähtsuse suurenemist rahvastikus, väita ka seda, et õnnelik aeg, kus pensione võis pensionisüsteemi reformimata hoida 40 protsendilise mediaanpalga juures, on mitmetel põhjustel pöördumatult otsa saanud.
Oleme ju seni kõik aastakümned elanud kiire konvergentsi tingimustes, kus töötasud on viimase 20 aasta jooksul kasvanud aastas keskeltläbi 6–7 protsenti, mis on olnud tunduvalt kiirem kui pensionäride arvu kasv, mis tänu pensionile jäämise ea järk-järgulise nihutamise tõttu kuni viimase ajani üpris stabiilne püsis. Nii oli meil 2001. aastal ja 2011. aastal võrdselt 297 000 vanaduspensionäri ja alles selle aasta alguseks kasvas vanaduspensionäride arv 308 000-ni. Lisaks suurenes sel perioodil sotsmaksete osa SKT-s 10,5 protsendilt 12,1-le, mis koos palkade kasvuga tähendas 2021. aastal 3,7 miljardi suurust sotsmaksete laekumist 2001. aasta 0,73 miljardi asemel.
Seetõttu ei ole mingi ime, et kuni viimase ajani saadi hakkama, kuid samavõrd ei saa olla üllatuseks, kui me järgnevatel kümnenditel enam samal moel hakkama ei saa. Vähemalt mitte siis, kui me ei vali pensioniea ja sotsiaalmaksete suurendamise teed.
Statistika ja riigieelarve astuvad eri jalga
Statistika on ju halastamatult välja toonud, et kui 20 aastat tagasi jäi 65-aastaseks saanud inimestel keskmiselt elada veel 15,6 aastat, siis täna tuleb meil arvestada keskeltläbi 19 aasta ehk viiendiku võrra pikema pensionipõlvega. Aga 3,4 aasta võrra pikem pensionipõlv nõuab omakorda täiendavalt katet 11 miljoni keskmise kuupensioni ulatuses. Kust seda võtta?
Kuid see ei ole kõik. Kui vaadata, mis viimase 20 aasta jooksul Eesti riigis toimunud on, tundub et majanduse jaoks on demograafiliselt soodsad ajad seekord möödas. Me oleme oma nn demograafilise dividendi, see on olukord, kus ülalpeetavaid, ehk siis lapsi ja vanureid on võrreldes tööealise rahvastikuga suhteliselt vähe (seda nii madala sündimuse kui ka lühikese keskmise eluea tõttu), kätte saanud. Seevastu hakkab eelnenud kümnendite madalast sündimusest tingitult tööturule edaspidi sisenema tunduvalt vähem inimesi kui eelnenud kümnenditel.
Tõsi, mitmekümne tuhande võõrtöölise kasutamine ja positiivseks muutunud migratsioonisaldo on viimastel aastatel olukorda enam-vähem päästnud. Kuid nagu näitab Lääne-Euroopa kogemus, pole olukorra selline päästmine sugugi probleemivaba.
Liiatigi pole kriisijärgselt 580 000–590 000-nii tõusnud hõivatuse tase, isegi praeguse tööjõu sissevoolu tingimustes kordagi ületanud finantskriisieelset 604 000 piiri. Kui arvestada, et viimase 30 aasta jooksul on meile sündinud üle saja tuhande lapse vähem kui rahvastiku taastooteks vaja oleks olnud, tuleb meil praeguse hõivatuse tasemega arvestama hakatagi.
See aga tähendab, et juhul kui me pensionisüsteemi ei reformi, tuleb meil mõne protsendi võrra väiksema hõivatute sotsiaalmaksudega katta vähemalt kolmandiku võrra suurenenud pensionäride hulgale pensionid ja seda veel vähemalt viiendiku võrra pikema aja jooksul kui praegu.
Pensionäridele töökohti pole
Ilmselt ei saa me tulevikule mõeldes loota ka pensionäride suuremale töötamisele. Vaatamata kroonilisele tööjõupuudusele ja madalatele pensionidele pole pensionäride töötamise määr viimase 20 aasta jooksul suurenenud, vaid vähenenud 16 protsendilt 12 protsendile.
Tundub, et praeguste tööturutingimuste säilimisel (ükskõik, millised need ka ei oleks) neid töökohti, kus pensionäre saab või tahetakse rakendada, rohkem polegi. Selles polegi midagi imelikku, sest pensionäride arvu peamine, 61 000 inimese võrra suurenemine, on toimunud segmendis 80+ aastat.
Kõike ülaltoodut kokku võttes saab järeldada vaid seda, et kui senine palkade kiire kasv, sotsiaalmaksete suurenemine ja pensionile jäämise ea tõstmine pole seni suutnud suurendada pensioni asendusmäära, vaid viia suhtelises vaesuses elavate pensionäride määra viimase 20 aasta jooksul 16 protsendilt 41 protsendini, saab pensionäride vaesus muude tingimuste samaks jäämise korral meil edaspidi ainult kasvada.
Eriti kui võtta arvesse, et viimase 20 aasta jooksul on hinnad pensionäridele kõige olulisemates kaubagruppides kallinenud keskmisest tunduvalt kiiremini: toiduained 22 protsendipunkti võrra ja kütus kordades.
Kes tahavad, võivad loota, et riigieelarves võib leida pensionide maksmiseks kokkuhoiukohti, kuid reaalsus on siiski selline, et see kokkuhoid on reeglina saavutatav millegi tegema jätmise arvelt.
Eelarves ei jää tegelikult kunagi raha üle. Põhimõtteliselt saab küll ühte-teist mõnda aega tegemata jätta, kuid paraku on neid raha puudusel tegemata jätmisi kogunenud meil juba selletagi üsna palju. Nii näiteks pole meil kunagi olnud piisavalt raha, et koolitada õpetajate uut põlvkonda, rääkimata siis eesti keelt rääkivate õpetajate koolitamisest vene koolide ja lasteaedade tarvis. Me oleme venitanud hoonete renoveerimisega, mistõttu oleme nüüd hädas kütte eest maksmisega, hakkasime alles nüüd, kui häda käes, rääkima hoolduskindlustusest jne.
Kuigi kõike saab teha efektiivselt või vähemefektiivselt, tasub siiski meeles pidada, et Euroopas, kuhu me kuulume ja millega me end võrdleme, kulutatakse kõigi taseme eelarvete kaudu keskmiselt 53 protsenti SKT-st ja Eestis üksnes 46 protsenti. Seejuures kipub olema nii, et mida edukam on riik, seda suuremad on avalikud kulutused. Päris ilmaasjata neid kulutusi ilmselt ei tehta.
Riigisektoris pole enam kuskilt kärpida
Peame leppima ka sellega, et tegelikkuses ei saa me loota tihti välja pakutud administratiivkulude kärpimisest vabanevale rahale. Euroopas kulutatakse SKT-st üldvalitsemisele keskmiselt 6,2 protsenti, Eesti aga ainult 4.
Kui me tahaks üldvalitsemiskulude kokkuhoiu arvelt viia oma sotsiaalkulutused Euroopa keskmisele tasemele, peaksime riigivalitsemise kõikidel tasemetel lihtsalt ära lõpetama. Pealegi on pikemalt mõtlematagi selge, et kuivõrd meie valitsemine on üsna kuluefektiivne, on meie hädad hoopis teises kohas. Viimase aja prohmakad osutavad pigem kompetentsi ebapiisavusele, valitsusasutuste suutmatusele kas kvalifitseeritud tööjõudu palgata võis siis vajalikke oskusi sisse osta.
Kui me tahame ebakompetentsusest tulenevaid prohmakaid ja nendega seonduvaid kulusid vähendada, tuleb meil mõelda kulude kokkuhoiu asemel hoopis valitsemise suutlikkuse, teadmiste ja/või oskuste tõstmisele.
Raha ei kuluta me ülemääraselt ka sotsiaalkaitsele ja tervishoiule. Euroopas kulutatakse sotsiaalkaitsele SKT-st 22 protsenti, meil 15, tervishoiule Euroopas kulutatakse keskmiselt 8 protsenti ja Eestis 6,7.
Kuid olgu need protsendid millised tahes, probleem pole hetkel mitte niivõrd tänastes suhtarvudes, vaid selles, et sedagi tagasihoidlikku kindlustatuse taset, rääkimata arenenud maailma keskmisele lähenemisest, pole meil ilma reformideta võimalik hoida.
Vananev ühiskond nõuab noortelt rohkem
Meeldib see meile või mitte, aga vananevas ühiskonnas sotsiaalkulutuste osa kasvab. Nende vajaliku taseme hoidmiseks on põhimõtteliselt kaks teed: kas maksudena läbi eelarve või siis mingi sotsiaalkindlustussüsteemi vahendusel.
Tuleb aru saada, et rahalise koormuse poolest pole need süsteemid kuigi erinevad. Tuhat eurot jääb tuhandeks euroks sõltumatult sellest, kas see võetakse mingilt pangakontolt või eelarverealt. Põhiline küsimus on ühe või teise korralduse sobivus antud kultuuriruumiga, sest sellest sõltub regulatsioonide vajadus ja sisu.
Seega ei ole siin valiku üle otsustamine niivõrd finantsistide, vaid hoopis sotsioloogide ülesanne, sest nemad saavad ütelda kui solidaarne või individualistlik meie ühiskond on ja millise ajahorisondiga meie rahvas arvestab.
Kakskümmend aastat tagasi lähtuti Eesti pensionisüsteemi reformimisel sellest, et olukord arenenud maailmas ja Eestis ei ole selline, nagu see oli üldise pensionisüsteemi loomisel ligi 80 aastat tagasi, mistõttu on Eestil otstarbekohane hakata võimalikult vara end osaliselt lahti rakendama vananeva ühiskonna vajadustega raskesti sobitatavast jooksva finantseerimise pensionisüsteemist ning võtta paralleelselt kasutusele ka kõik kaasava personaalse pensionikindlustuse võimalused - nagu mitmed riigid seda juba teinud on.
Tunnistati tõsiaja, et täna tööturule sisenejad ei saa loota, et üksnes jooksva finantseerimise süsteem neile 40 aasta pärast või veel hiljem tänastki vanaduspõlve suudab kindlustada, solidaarsusel on piirid ja meie ühiskonnas ei ole need nii kõrgel kui osades heaoluriikides.
Nüüd peame peale selle tunnistama ka seda, et pärast segadust II pensionisambaga on meil mistahes suunas edasi liikudes raske kindlustada rahva usaldust küsimustes, kus ajahorisont ulatub 40 aasta taha ning tänastele noortele ja keskealistele inimestele on jäänud vanaduspäevadeks kaks võimalust: võtta vastutus endale või elada peost suhu.
Sama rikkad kui EL 2006. aastal
Inimestele, kes on kolme põlvkonna jooksul harjunud pensioniküsimustes riigi peale lootma ja on pea sajand kuulnud, kuidas elavad pensionärid Läänes, on see karm valik. Eriti kui mõelda sellele, et pealegi ehitasid lääneriigid oma helded hoolekandesüsteemid üles siis, kui nad olid tänasest Eestist tunduvalt vaesemad.
On ju Eesti ostujõu pariteeti arvestades jõudnud tänaseks üsna lähedale Euroopa Liidu keskmisele per capita SKT tasemele. Maailmapanga arvutuste järgi oli meie möödunud aasta PPP SKT pc 42 200 tuhat dollarit ja EL-i keskmine 48 400. Praegu oleme ostujõudu arvestades pc sama rikkad, kui oli Euroopa Liit keskmiselt 2006. aastal.
Olgu meie elu praegu nii keeruline kui tahes, me ei tohi ega saa jätkuvalt ignoreerida seda tõsiasja, et nn teise pensionisamba reform tekitas meie niigi hõredasse sotsiaalkaitsekorraldusse uue augu. Õnneks on ideid, kuidas seda auku osaliselt koomale tõmbama hakata, ja üht-teist on juba ära tehtudki.
Esiteks on kõrvaldatud kõik need piirangud, mis sundisid pensionifonde investeerima madala tulususega instrumentidesse. Tõsi, isegi selliselt suudeti kaitsta kogutavat raha inflatsioonikahjude eest ja teenida väikest reaaltulu, millest pangas raha hoiustajad ainult unistada võisid. Ükskõik, mida me ka ei räägiks, teine pensionisammas on kogu selle aja olnud kordades soodsam raha kogumise koht kui raha hoidmine hoiuarvel ja mitte sugugi halvem kui kulla omamine.
Teiseks tehti pensionide väljamaksmise korralduses põhimõtteline pööre ja viidi sisse fondipensioni võimalus, mille puhul jätkatakse kogutud raha investeerimist, kaitstes seda sel kombel inflatsioonikahjude eest ja peale selle väljaspool kriise ka normaalset reaaltulu teenides.
Vahe on tohutu isegi siis, kui raha nominaaltootlus jääb selliseks, nagu ta viimased 20 aastat tegelikult on olnud – umbes 4 protsenti. Nii näiteks stabiilselt Eesti keskmist palka saanud inimene, kes ühines II sambaga 2002. aastal 25-aastasena, saab 4-protsendilise tootluse korral pensionile jäämise ajaks 50 000 eurot. Lisaks võib ta oodata, et tänu fondipensionile kasvab järgneva, keskmiselt 16-aastase pensionil olemise perioodi jooksul kogutud raha samas tempos. Nii et kui 2042. aastal on tema oodatav esimene II samba väljamakse umbes 250 eurot, siis 16 aastat hiljem on väljamakse suuruseks ligi 450 eurot. Reaalväärtuses ei ole see ilmselt küll kaks korda enam kui 2042. aasta 250 eurot, kuid paarikümne euro võrra rohkem ikkagi.
Mis võimalused meil on?
Edasi peame aru saama, et ega arenenud maade pensionisüsteemid päris ilmaasjata nii keerulised ja mitmekihilised ole. Esiteks ei ole ühest allikast kuigi kerge vajaliku suurusega pensione maksta ja teiseks tuleb arvestada ka sellega, et ühe niidi otsas rippumine, olgu selleks niidiks ka riigi autoriteet, on liiga riskantne.
Seepärast kui me tahame liikuda oma vanureid vaesusest välja toomise teed, peame oma pensionikorraldust mõnevõrra mitmekesisemaks muutma.
Nii näiteks võime seal, kus võimalik, hakata soodustama mujal laialt levinud firmapensionite maksmist. Võime tuleviku pärast rohkem muret tundvatel inimestel teha suuremaid makseid II sambasse.
Kogumisele laiema mõtte andmiseks tasub mõelda sellele, kuidas II sambasse kogutud raha tagatisel saaks laenu andma hakata.
Olukorras, kus oleme otsustanud tulevikuks raha kogumisel erainitsiatiividele toetumise kasuks, tuleb sellekohast tegevust ka seadusandlikult toetama hakata, sest ilma selge ja usaldusväärse õigusruumita vajalikke asju ära ei tee.
Lõpuks poleks paha mõelda ka sellele, et praegusele, üle 30 aasta peaasjalikult krediidi kasvule tuginenud majandusarengu käigus on võlga kogunenud juba nii palju, et mõne aja möödudes tuleb investeeringutes jällegi suuremas osas säästudele toetuma hakata – nagu see ka varem on juba olnud.
Kuid ainult siis, kui oleme ülaltoodud asjaoludega arvestama hakanud ja oma pensionisüsteemi vajalikud muudatused sisse viinud, saame öelda, et meie pensionäride söögilaud ei ole 20 aasta pärast halvem kui täna. Aga kui meil jätkub empaatiat ja me oskame kaugemale ette näha, pole võimatu ka see, et 20 aasta pärast pole meie pensionäride söögilaud sugugi halvem kui meie põhjanaabritel.
LHV majandusekspert Heido Vitsur
Arvamuslugu ilmus 31. augustil Ärilehes.
Tweet
