Kui uskuda finantsturgusid, siis Euroopa Keskpanga ja selle presidendi Christine Lagarde’i eilset sõnumit täielikult ära ei ostetud. Turuootus Euribori kõvera osas kerkis vaid paarkümmend baaspunkti ja nüüd oodatakse tuleva suve alguseks 6 kuu Euribori 3,3% juures. Seejärel võiks lagi olla saavutatud ning intressid peaksid tasapisi hakkama langema.
Lagarde rõhutas küll, et turuootused ei ole Euroopa Keskpanga (ECB) nägemusega kooskõlas, kuid kuna ECB järgnevad intressiotsused peaksid sarnaselt eelnevatele tuginema viimastele kättesaadavatele andmetele, siis pole välistatud, et poole aasta jooksul võib ka nende endi nägemus muutuda.
ECB uusima inflatsiooniprognoosi kohaselt aeglustub hinnakasv tuleva aasta lõpuks 3,6%-ni ning alusinflatsioon tõenäoliselt 3–3,5% lähedale. Klassikalise lähenemise kohaselt võiks baasintressid tõusta vähemalt alusinflatsiooni tasemele, et majandusele selgelt piiravat mõju hakata avaldama. Selline mõtteviis sobib kokku baasintressitasemega 3,5–4% juures ehk palju kõrgemale ei ole ECB-l loodetavasti vajadust intresse tõsta.
Keskpanka tagasihoidvaks teguriks on kindlasti Lõuna-Euroopa riikide hiiglaslik riigivõla tase, mis hakkab kõrgete intresside juures riikide fiskaalset võimekust ja eelarvetasakaalu järjest rohkem koormama. Olukorras, kus intressid on kõrged ning ka reaalintressid muutuvad positiivseks, võivad investorid väga kergelt kaotada usu mõne Euroopa suurriigi (nt Itaalia) maksevõimesse ning see viiks kogu euroala järjekordsesse võlakriisi. Seetõttu on Euroopa Keskpank toimetanud seni väga ettevaatlikult ning jääb tõenäoliselt ka ettevaates pigem pisut madalamate intresside juurde, kui et reageerib üle.
Kui praegust 2,5% intressitaset võib ajalooliselt pidada üsna tavapäraseks, siis 3,5%, 4% ja 4,5% on majapidamiste ja ettevõtete jaoks ühtemoodi piirava mõjuga. Paljud ideed ja ärid, mis nullintresside keskkonnas tundusid kasumlikud, ei leia enam rahastajate heakskiitu ja jäävad sahtlisse. Majapidamistel hammustavad suuremad laenu- ja liisingumaksed rahakotist üha suurema ampsu ning teisteks kulutusteks jääb kätte vähem vahendeid. Tarbimine ei pruugigi kokkuvõttes väga palju väheneda, kuid kindlasti muutub tarbimise struktuur ehk järjest rohkem pööratakse tähelepanu nö esmatarbekulutustele ja luksuskaubad ja -teenused jäävada tagaplaanile.
On selge, et mida kõrgemale intressid tõusevad, seda suuremat valu nad kogu majandusele tekitavad. Lohutuseks võib mõelda aga sedapidi, et mida suurem on majandusele tekitatud valu, seda kiiremini taandub nõudlus ja loodetavasti ka hinnakasv ning keskpank saab piirava rahanduspoliitika juurest hakata taas liikuma normaalse majanduskeskkonna suunas. Kuna rahapoliitiliste otsuste mõju jõuab reaalmajandusse päris pikaajalise viitega, siis on õige tasakaalu leidmine nende otsuste juures väga keeruline.
Kristo Aab, LHV majandusanalüütik
Tweet
