Pärast vägevat tõusu aasta alguses tõmbasid aktsiaturud veebruarikuus veidi hinge. Maailma suurimaid ettevõtteid koondav MSCI indeks kaotas eurodes mõõdetuna väärtusest 0,1%. Euroopa suurimaid ettevõtteid järgiv Stoxx 50 indeks küll tõusis 1,1%, kuid USA suurfirmasid esindav S&P 500 indeks kaotas väärtusest 2,6% ning arenevate riikide aktsiaturud langesid 6,5%.
Pikaajaline perspektiiv aitab märgata trende
Ma kahtlustan, et oktoobris aktsiaturgudel alanud optimismi minitsükkel saavutas jaanuari lõpus haripunkti ja investorite meeleolu pöördub järgnevatel kuudel taas negatiivsemaks. Need meeleolumuutused aktsiaturgudel on tundunud minu jaoks alati liiga dramaatilised, aga eks see ole turgude iseloom: kord on nad ülioptimistlikud, kord liiga pessimistlikud.
Eks suurte pöördepunktide juures ongi rohkem närvilisust ja volatiilsust ning raske on teha vahet olulisel ja ebaolulisel. See, mis tundub oluline täna, ei pruugi olla oluline aasta pärast. Küsimus on selles, kuidas leida õige ajaline perspektiiv, millele keskenduda. Mõni trend võib olla nii pikaajaline, et oma igapäevases elurütmis ei pane me nende pöördumist isegi tähele või kui paneme, siis tõdeme, et muutus on nii aeglane, et võime seda eirata.
Finantsturgudel on kõige tähtsam hind raha hind ehk intressimäär, millest laias laastus sõltub kõigi teiste varade – nii võlakirjade, aktsiate (ettevõtete) kui ka kinnisvara – väärtus. Seejuures on arenenud finantsturgudel pikaajaline intressimäär tähtsam kui lühiajaline. Pikaajalised intressimäärad sõltuvad ühtlasi rohkem inflatsiooniootusest kui sellest, kas keskpangad tõstavad või langetavad üleöö intressimäära. Sageli pikaajalised intressimäärad isegi langevad, kui keskpangad tõstavad lühiajalisi intresse. Nii läheb see juhul, kui turud usuvad, et lühiajaliste intressimäärade tõstmine toob inflatsioonitempo alla.
Märtsis on euro pikaajalised intressimäärad olnud languses, kuna võlakirjainvestorid on arvamusel, et euroala inflatsioon saadakse tänu Euroopa Keskpanga hilinenud, kuid seetõttu sunnitult väga jõulisele ja oodatust palju agressiivsemale rahapoliitikale peatselt kontrolli alla.
Inflatsiooni kiirendavad ka trendid, mida on raske mõjutada
Ma olen juba mõnda aega murdnud pead selle üle, kas praegune inflatsiooniline periood on kõigest koroonaviiruse põhjustatud majanduse sulgemise ning sellele järgnenud valitsuste ülekulutamise ja keskpankade ülereageerimise tulemus või hoopis palju pikemate protsesside tagajärg.
Just Riigikogu lõppenud valimisperioodil said suurt tähelepanu toimetulekuteema ja kasvanud energiahinnad, kuigi gaasi hind on Euroopas praegu peaaegu poole madalam kui 2022. aasta alguses, mil Euroopa ostis gaasi veel Venemaalt.
Joonis 1. Euroopa maagaasi ühe kuu tulevikuhind eurodes MWh kohta. Allikas: Bloomberg.
Elektrihinnad on viimasel ajal samuti alanenud ning nii maksab Eesti eratarbija elektri eest nüüd vähem kui keskmine eurooplane 2007. aastal.
Fakt on see, et keskmise eestlase, eurooplase ja ameeriklase ostujõud ja elukvaliteet vähenesid nii 2021. kui ka 2022. aastal märkimisväärselt, ehkki palgad tõusid rohkem kui varasematel aastatl. Kuid kas me peaksime nõudma seetõttu rohkem valitsuste sekkumist ja suuremaid toetusi või hoopis vaatama valitsusi kahtlustava pilguga? Järsku kalibreerisid nad oma reaktsiooni võitluses koroonakriisiga üle ning mõni parimas usus pakutud abi ja lahendus osutus karuteeneks, mille tagajärg oli inflatsioonitempo järsk kiirenemine?
Kui inflatsioonitempo kiirenemise põhjustas eelkõige koroonakriis ning valitsuste ja keskpankade reageering sellele, siis inflatsioonitempo peaks tänavu kiiresti alanema. On ju majandused nüüdseks avatud ja keskpangad oma rahapoliitikat agressiivselt muutnud – ainult poliitikud on need, kes lubaksid hea meelega rohkem, et saada valituks või tagasivalituks. Isegi tarneahelad ja rahvusvahelise transpordi hinnad on tagasi koroonaviiruse pandeemia eelsel tasemel ning seda vaatamata inflatsioonitempo kiirenemisele viimastel aastatel.
Joonis 2. Kuivlasti transportimise keskmine hinnaindeks rohkem kui 20 mereteel (Baltic Dry Index). Allikas: Bloomberg.
Inflatsioonitempo ongi alanenud ning igakuiste inflatsiooninäitajate võrdluses tuleb see trend palju tugevamalt välja kui aastase inflatsioonitempo alusel.
Inflatsioon aeglustub, kuid pikk tee on minna ning viimased sammud saavad olema rasked
Kuigi hinnatõus aeglustub ja trend on õige, kummitab ikkagi küsimus, mis hinnaga saadakse inflatsioonitempo pidama 2% juures. Kui palju tuleb veel tõsta lühiajalisi intressimäärasid? Kui majanduskasv peaks pöörduma negatiivseks, kas siis on võimalik majanduse turgutamiseks intressimäärasid ka alandada?
Suundumus on küll positiivne, ent siiski eksisteerib risk, et mitu üleilmset trendi, mis aitasid aastakümneid kaasa inflatsioonitempo aeglustumisele, hakkavad pöörduma või on juba mõnda aega tagasi pöördunud. Üleilmastumise tempo on aeglustunud ning demograafiline olukord halveneb nii arenenud riikides kui ka Hiinas. Geopoliitilised pinged kasvavad ja on oht, et maailma majandus jaguneb mitmeks leeriks. Koos geopoliitiliste pingetega suurenevad kaitsekulutused ja valitsuste kohustused.
Viimaste kuude inflatsioonitempo on endiselt palju kõrgem kui intressimäärad hoolimata sellest, et viimasel ajal on nii inflatsioon aeglustunud kui ka lühiajalised intressimäärad tõusnud. Seega inflatsiooniga korrigeeritud intressimäärad on endiselt negatiivsed. Ajalooline rusikareegel on, et kümneaastaste võlakirjade intressimäär ja inflatsioonitempo on üsna sarnasel tasemel.
Kõrgemad intressimäärad suurendavad võlakirjade atraktiivsust
LHV pensionifondide eesmärk on pikaajaliselt lüüa Eesti sotsiaalmaksu laekumise kasvu, st tagada teise pensionisambasse kogujatele suurem oodatav pension nende omast, kes loodavad ainult riigi makstavale esimese samba pensionile. Ma usun, et kui suudame saavutada aastast aastasse üle pika perioodi pensionivarade sellise kasvu, mis ületab keskmiselt 6%, siis suudame kasvatada pensionivara kiiremini, kui suurenevad riigi makstavad pensionid.
Mis puudutab investeerimist, siis ma usun, et praeguses turuolukorras, kus rahale on tekkinud intressimäärade kujul taas hind, hakkavad võlakirjad muutuma järjest atraktiivsemaks valikuks. Selle hinnangu puhul on võetud arvesse ka investeerimisega seotud riske ja seda vaatamata (või õigemine tänu) sellele, et viimase kahe aasta jooksul on intressimäärad hoogsalt tõusnud. Aastaid tagasi emiteeritud võlakirjade hinnad on ulatuslikult langenud, kuid uute võlakirjade kupongi intress on märksa kõrgem.
Aktsiaturud on olemuslikult riskantsemad ja seal on hindade korrektsioon olnud väiksem kui võlakirjaturgudel. Seejuures valitseb aga oht, et ettevõtete tööjõukulud jätkavad kasvu ka siis, kui inflatsioon aeglustub, kuna peaaegu kõigis arenenud riikides on muutuva demograafilise olukorra tõttu puudus nii töökätest kui ka ajudest. See hakkab avaldama ettevõtete kasumile üha suuremat survet.
Pikema aja jooksul pakuvad aktsiad kindlasti paremat tootlust kui võlakirjad, kuid minu hinnangul on võlakirjad riski ja tootlust kaaludes praegusel ajal parem investeering.
PS! Lisan lingi oma kunagise professori Antonio Fatase hiljutisele esitlusele, kus ta kirjeldab oma ootusi 2022. aasta majandusarengule.
LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Fondide osakute väärtused võivad nii kasvada kui kahaneda ja fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta. Fondi investeeritud rahasumma väärtuse säilimine ei ole garanteeritud. Tutvu LHV pensionifondide prospekti ja põhiteabe dokumentidega lhv.ee ja pea nõu asjatundjaga.
Tweet
