Kui vaadata tagasi teise pensionisamba 20-aastasele elukäigule, hakkavad silma eelkõige vaidlused võimalike finants- ja demograafiliste suundumuste üle. Kuigi tagantjärele tarkuse kohta öeldakse irooniliselt, et see olevat täppisteadus, ei ole elu tavaliselt nii lihtne. Ka tagantjärele on võimalik eksida ja kuidas veel!
Eitamata vähemalgi määral prognooside tähtsust, ehkki vältimatult sisaldavad nad suurt määramatust – minu meelest siiski ainuke, mida oma 20-aastase kogemuse põhjal väita saame, on see, et 40-aastase horisondiga toimingutes saab inimene loota peamiselt iseendale. Valitsuse ülesanne peaks olema luua tingimused võimalikult lihtsaks ja riskivabaks tegutsemiseks.
Kas jooksvale finantseerimisele jäämine oli vale?
Enne selliseid tingimusi looma hakkamist tuleks vastata küsimusele, kas pensionikorraldus jooksva finantseerimise mudelile (pensione makstakse tööealistelt kogutavast maksust) üles ehitada oli algusest peale põhimõtteliselt vale? Kas Eesti tegi pärast iseseisvuse taastamist vea, kui jätkas toetumist üksnes jooksva finantseerimise süsteemile? Või on jooksva finantseerimise süsteemiga ikka võimalik kõiki pensioniga seotud probleeme lahendada?
Tagantjärele targana võib konstateerida, et eelmise sajandi keskpaiga sotsiaal-majandusliku reaalsuse ja mõtlemise seisukohast ei saa täispanust jooksva finantseerimise süsteemile veaks pidada. Sellist asja, et rahuajal langeb sündimus alla rahvastiku taastootmise taset, nägi maailm esimest korda alles 1972. aastal Jaapani puhul. Ka ei olnud sotsiaalteadlased inimese käitumist uurides jõudnud tasemele, kus oleks tajutud, millised moraalsed riskid on ühiskonnas seotud erisuguste pensionisüsteemi finantseerimise meetoditega.
Samuti ei ole mõtet iseseisvuse taastanud Eesti esimest valitsust ja seadusandjat süüdistada selles, et nad säilitasid Eestis jooksval finantseerimisel põhineva pensionikindlustuse süsteemi. See oli võimalikest kõige lihtsam korraldus ja üks vähestest nõukogude aja põhimõtetest, mis tundus olevat kasutuskõlblik.
Asi hakkas kraavi poole kiskuma alles siis, kui sai selgeks, et jooksva finantseerimise süsteem ei võimalda meil pikaajalises perspektiivis – üle mitme põlvkonna – maandada demograafilise seisu muutumisest tulenevaid rahalisi ja muid riske ilma maksukoormuse kasvu või pensioni asendusmäära languseta.
Paraku oli see teadmine tol ajal üksnes arvutuslik – paari esimese kümnendi jooksul avaldas vähenenud sündimus demograafilise dividendi (töötava elanikkonna osakaalu kasvu) kujul sotsiaalmaksu laekumisele hoopis positiivset mõju. Peale selle, jooksva finantseerimise süsteemi tasakaalustamisele aitab praeguseni kaasa pensioniea järkjärguline tõstmine. Ka aitas ja aitab meie jooksva finantseerimise süsteemi jätkusuutlikkusele siiamaani kaasa Euroopa üks kiiremaid palgatõuse.
Asjaolu, et oleme seni oma põhiliselt jooksvale finantseerimisele tugineva pensionisüsteemiga kuidagi (Euroopa viletsamate hulka kuuludes) toime tulnud, ei taga, et senise korralduse juurde jäädes pääseme kõige viletsamate pensionimaksjate ringist välja. Seni jooksva finantseerimise süsteemi toetanud tegurid on oma mõju juba kaotanud või kaotavad selle peagi.
Aga kas me viletsamate seast välja pääsemist vajalikuks peamegi? Eesti pensionisüsteemi tulevikust rääkimise kõige suurem põhimõtteline takistus tundubki seisvat selles, et me pole seni otsinud ja andnud vastust küsimusele: kas meie pensionikorraldus peab võimaldama inimestel vanaduspõlve väärikalt mööda saata või on selle ülesanne üksnes hädavajalik toimetulek kindlustada?
Põhimõte ei ole eesmärk
Mulle tundub, et meie otsustamatust ei põhjusta mitte niivõrd meie ükskõiksus, kuivõrd ebakindlus. Me ei tea, milleks tulevikus suutelised oleme. Oleme kõigil aastatel panustanud sellele, et oleme kiired kohanejad, aga mitte ise endale tee rajajad. See asjaolu on määranud meie otsuste ajahorisondi. Ka pensioni küsimuses.
Samuti on meil alatasa põhimõtte ja eesmärgi vahele seatud võrdusmärk. Mitte kulutada pensionideks raha rohkem kui võimalik on ju põhimõte. See ei ole eesmärk. Eesmärk võib olla kindlustada igale eakale minimaalne vajalik toimetulek või hoopis väärikas vanaduspõlv.
Kui oleme seisukohal, et kõigile vanadele inimestele väärika elu kindlustamine ei muutu ka praegusest jõukamas Eesti ühiskonnas kuigi oluliseks, siis on tõepoolest kõige lihtsam mitte midagi ette võtta ja tiksuda edasi minimaalse taseme tagaval ja demograafilistel lainetel üles-alla kõikuval jooksva finantseerimise süsteemil. Las lisapensionisüsteemid jääda oma praegusel kujul neile, kes nendest huvitatud on.
Kui aga eeldada, et järgmise põlvkonna pensionärid ei ole nii leplikud ja vähe informeeritud kui praeguse generatsiooni omad ja nende nõudmised hakkavad järjest rohkem sarnanema Lääne-Euroopa eakaaslaste omadega? Siis on üsna kindel, et meil tuleb lähitulevikus valida maksude tõstmise või jooksva finantseerimise süsteemile praegusest tõhusama täienduse loomise vahel.
Selle tõhusama täienduse loomine ei ole üksnes matemaatiliselt lahenduv finantsülesanne. Valikuid tehes tuleb arvestada mitmesuguste moraalsete riskidega. Põhiline probleem on üksikisiku ja riigi kohustuste defineerimine, solidaarsuse ja isikliku vastutuse optimaalne vahekord, põlvkondadevahelised probleemid, aga ka sellised riskid, mis tulenevad ainult või peamiselt ühele kaardile panustamisest.
Üldisemalt öeldes, maailmas kasutatavate pensionisüsteemide edukusest kumab selgelt läbi tõsiasi, et keerulise süsteemi stabiilsuse tagamiseks peab see süsteem olema arenemis- ja kohanemisvõimeline.
Kuus saatuslikku viga
Kui loomuliku iibe pöördumine püsivalt negatiivseks sai Eestis selgeks juba möödunud sajandi lõpus, sai selgeks ka see, et mõnekümne aasta pärast hakkab jooksval finantseerimisel põhinev pensionikindlustuse süsteem kinni jooksma ja kindlasti ei saa selle abil väärikat pensionipõlve võimaldada. Sai selgeks, et tuleb makse tõsta, kuid sellest hoolimata jäävad meie pensionid Euroopas ikkagi kõige väiksemate hulka.
Seetõttu oli loomulik, et need, kes oskasid mõnest aastast kaugemale ette vaadata, hakkasid jooksval finantseerimisel põhinevat pensionisüsteemi täiendama.
Põhimõttelisi alternatiive ei olnud palju. Suurendada sotsiaalmaksu, suunata inimesi pensionipõlveks raha kõrvale panema või luua tingimused tööandjapensionide tekkeks.
Kuna Eestis ei tundunud taanlastele sobiva maksukoormuse kehtestamine olevat otstarbekohane või üldse võimalikki, otsustati kohustusliku kogumispensioni kasuks. Kuid nii nagu ka kümme aastat varem ei osanud pensionisüsteemi reformijad arvestada mitme asjaoluga, mis lõppkokkuvõttes said teisele pensionisambale ja ilmselt ka väga paljudele Eesti pensionäridele saatuslikuks.
1. Ei arvestatud sellega, et pensionisüsteemi remondi käivituskulu inimeste ja ettevõtjate kanda jätmine võib tulevikus kätte maksta.
2. Käivituskulu negatiivset mõju suurendas see, et riskide maandamiseks suruti pensionifonde paigutama pensionikogujate raha väikese riskiga instrumentidesse, mille tulusus muutus pärast 2008. aasta finantskriisi nullilähedaseks ja jäi selliseks kümmekonnaks aastaks. Tõsi, fondide investeerimisvõimalusi laiendati samm-sammult, kuid saamata jäänud tulu jäi saamata jäänud tuluks ja fondide keskmine tootlus nii väikeseks, et küllalt paljude inimeste usk kogumispensionisse kadus.
3. Saatuslikuks veaks tuleb pidada ka ülekaaluka panuse tegemist riskivaba kindlustussüsteemi kaudu väljamaksete korraldamisele. See ei sobinud Euroopa keskmisest tunduvalt kõrgema keskmise inflatsioonitasemega ja sissetulekute kasvuga keskkonda. Õigem oleks olnud teha põhiline panus fondipensionile, mis oleks suutnud inflatsiooniga sammu pidada.
4. Pärast finantskriisi sai selgeks ka see, et 2% + 4% skeem kellegi õuele õnne ei too ja et vajalik on anda suuremate sissemaksete võimalus.
5. Puudu jäi ka ausast kommunikatsioonist, inimestele jäeti ütlemata, et järgmiste põlvkondade pensionikindlustuse parandamiseks mõeldud reformi algaastate paratamatult suured tegevuskulud maksavad osaliselt kinni esimesed ühinejad, kes ühinemisest ise erilist kasu ei pruugi saadagi. Riigi lisatud 4% ei läinud täiel määral nende tuleviku kindlustamiseks, vaid suurel määral reformi käivitamise kuludeks.
6. Kogumispensioni süsteemi mainele ei mõjunud hästi ka see, kuidas riik rahaliste raskuste korral endale võetud kohustustesse suhtus.
Põhimõtteliselt õigel teel
Kokkuvõttes olid Eesti pensionisüsteemi reformijad põhimõtteliselt siiski õigel teel, kui lõid süsteemi, mis lubas hakata vastutust pensionikindlustuse eest riigi ja üksikisiku vahel jagama. Selle sammuga avati tee tulevikus pensionide suurendamiseks, ilma et oleks vaja maksude suurendamise küsimust tõstatada.
Paraku ei suutnud sotsiaalse närvita bürokraatia koos kõikjal lokkava ebakompetentsusega toimuvat jälgida. Kiirelt muutuvad olud tegid arengust maha jäävas süsteemis suurt kahju. See, et praeguseks on süsteemi suurimad ebakõlad kaotatud, olukorda enam ei päästa, sest negatiivne püsib inimestel paremini meeles.
Pensionisüsteemi reformijad oskasid jooksva finantseerimise süsteemi umbejooksmist piisava täpsusega ette näha, kuid kogumispensioni tulupoole kujunemist nii kerge modelleerida ei olnud.
Esiteks eksitasid neid eelmise sajandi viimase ja selle sajandi esimese kümne aasta tulemused. Püsis ju meie majanduskasv kuni finantskriisini sellisel trajektooril, et oleksime eelmise aasta lõpuks jõudnud ühe inimese kohta tuleva sisetoodangu järgi Taaniga samale tasemele. Ja seda mitte mingites ostujõu dollarites, vaid stabiilsetes rahvusvahelistes dollarites.
Teiseks, kuigi see aeg oli turgudelt väheriskantse tulu teenimiseks küllalt soodne, jäi see tulu tunduvalt alla krediidimulliga kaasnenud palgatõusule. Liiatigi ei olnud sajandivahetusel võimalik ette näha, et juba vähem kui kümne aasta pärast tuleb väikese riskiga võlapaberitele peale maksma hakata.
Aga süsteemile ei saanud saatuslikuks ainuüksi turgudel ja meie majanduses toimuv, vaid ka asjaolu, et esimese 20 aasta jooksul tundsid inimesed järjest, et lubatu ja tegelikkus ei lange kokku. Ei saanudki langeda, sest pensionisüsteemi uuenduskulud jäid alguses paratamatult väikese mahuga fondide (st fondidesse raha kogujate) kanda ja seda keskkonnas, kus fondid said seaduse tõttu investeerida vähese tulususega või tulu mitte toovatesse instrumentidesse.
Veel absurdsemaks muutis olukorra väljamaksete tegemise kord, mille järgi igaüks, kellel oli vähegi mõistlik summa kogunenud, pidi valima minimaalse tulususega kindlustuse kaudu väljamaksete tegemise ega saanud otsustada raha reaalväärtust kasvatava fondipensioni kasuks.
Nüüdseks on õigusliku poole pealt vigade parandused tehtud (investeerimispiiranguid leevendatud, valitsemistasusid langetatud, väljamaksmise võimalusi laiendatud), kuid on karta, et inimeste kaotatud usku taastada on tunduvalt keerulisem, kui oli mõnd silmanähtavalt vajalikku, kuid sellest hoolimata palju aega nõudnud sätet seadustada.
On vaja rääkida fondipensionist, suuremate sissemaksete võimalusest, sellest, et 20 aasta jooksul on süsteemi kitsaskohad likvideeritud, ja sellest, et tulevikus osatakse süsteemi muutuva maailmaga paremini sobitada. Kuid eelkõige sellest, et kurvilisel teel on riskantne tahavaatepeegli järgi sõita.
Heido Vitsur
LHV majandusekspert
Arvamuslugu ilmus 29. märtsil Eesti Päevalehes.
Tweet
