Nii aktsia- kui ka võlakirjaturud olid aprillikuus indeksite tasemel väga rahulikud ja stabiilsed. Üleilmne indeks MSCI World kerkis kuuga eurodes mõõdetuna 0,1%. Euroopa ja Põhja-Ameerika aktsiaturud veidike tõusid, kuid arenevate riikide aktsiaturgude tootlus kujunes negatiivseks.
Ettevõtete käibed ja kasumid on kerkivate intressimäärade keskkonnas üllatavalt hästi vastu pidanud ning nominaalselt isegi kasvanud. Suuremad ettevõtted, millel on ka suurem turujõud, on suutnud oma toodete ja teenuste hindu tõsta ning kanda kasvavate sisendhindade ja tõusvate tööjõukulude mõju tarbijatele edasi. Väiksemate ettevõtete olukord on aga keerulisem.
Ma olen mõnevõrra üllatunud, et mitu keskpankurit (teiste seas ka Christine Lagarde) on süüdistanud ettevõtjaid ahnuses, selle asemel, et tunnistada enda minevikus tehtud vigu. Keskpankuritel tasuks tõdeda, et üle kümne aasta viljeldud ülimadalate intressimäärade poliitika oli kahetsusväärne eksitus, mille tagajärjed – järjest suurenev võlakoormus, kiire hinnakasv ja sellest tulenev ebastabiilne majanduskeskkond – alles hakkavad ennast ilmutama.
Paljud poliitikud ei soovi ikka veel probleeme tunnistada
Kuigi keskpangad on asunud vähemalt enda varasema rahapoliitikaga põhjustatud elukalliduse kasvu pidurdama (Jaapani keskpank on selles üks väheseid erandeid), ei taju suur hulk poliitikuid veel siiani probleemide tõsidust.
2022. aasta sügisel sai laia rahvusvahelist tähelepanu Suurbritannia eelmise valitsuse populistlik eksperiment eirata riigieelarve kasvavat defitsiiti. Õnneks jäi see katse kõigest teoreetiliseks, sest Suurbritannia valitsuse ettepaneku peale alandada makse ja võtta kahanenud eelarvetulude katteks laenu hüppasid valitsuse laenuintressid sellisele tasemele, et Liz Trussi valitsus pidas paremaks pärast 44 päeva võimul olemist tagasi astuda. Need poliitikud, kelle fookus on ainult sisepoliitilistel mängudel, ja need, kes ei tunne majanduspoliitika vastu huvi, seda läbikukkunud katset tõenäoliselt ei märganud.
Paisuvad probleemid riigi rahandusega ei ole üksnes Suurbritannia probleem. Kui USA kongressis ei jõua demokraadid ja vabariiklased järgmise fiskaalaasta eelarve suhtes kokkuleppele, siis võib juhtuda, et maailma suurima ja tähtsaima majandusega riik jääb oma võlausaldajatele võlgu. Siit leiad Stanley Druckenmilleri hiljuti Lõuna-California Ülikoolis peetud kõne slaidid, kus ta osutab kiiresti kasvavatele sotsiaalkindlustuse kuludele ning seetõttu suurenevale laenukoormusele ja ka tõusvatele intressikuludele.
Ma kahtlustan, et inflatsiooni ei saada kontrolli alla enne, kui poliitikud suudavad riigieelarved tasakaalu saada. See ei ole kerge ega kiiresti saavutatav eesmärk. Viimase kümme aasta jooksul, mil intressimäärad olid madalad ja isegi negatiivsed, võtsid poliitikud valijate nimel hoogsalt uusi laenukohustusi ning nüüd tuleb neid laene teenindada ja maksta järjest kõrgemat intressi. Lisaks nõuab üha pingelisemaks muutuv geopoliitiline keskkond suuremaid kulutusi riigikaitsele.
Maksutõus muutub paratamatuks
Isegi kui ühes või teises kohas õnnestub riigi kulusid kärpida, tõstetakse makse tõenäoliselt kõikjal maailmas. Valida on üldjoontes selle vahel, kas tõsta makse kohe ja kiiresti, et saada riigieelarve tasakaalu, või lasta võlgadel kuhjuda ning tõsta makse hiljem ja palju ulatuslikumalt, riskides sügava majanduslangusega.
Ühe kindla aasta eelarvest peaks olema tähtsam see, kuidas saada riigi rahandus tagasi pikaajaliselt jätkusuutlikule rajale. Aprilli keskel võttis Prantsusmaa valitsus vastu seaduse tõsta pensioniiga 62 aastalt 64 aastani. See oli pikaajalises perspektiivis möödapääsmatu, raske ja vähepopulaarne otsus, mis tõi vihased inimesed tänavatele ja protestid kestavad siiani.
Kärped ja maksutõusud ei ole kunagi lihtsad ega populaarsed, kuid lõputult ei saa ka tulevaste põlvkondade nimel võlgu võtta. Tõenäoliselt on targem ise mõru ravim alla neelata, kui oodata ja lasta probleemidel kuhjuda niikaua, kuni võlausaldajad sunnivad tulevikus kolme- või neljakordse annuse võtma.
Eesti riigi eelarveprobleemid on paljude teiste riikide omadest õnneks palju väiksemad. See on samas ka ohu allikas: meil on võimalus väikeste maksutõusude ja mõningaste muudatustega eirata pikaajalisi trende ning lükata ühiskonna jaoks oluline arutelu edasi.
Ma loodan, et eelarve pikaajalise tasakaalu nõue on iseenesest mõistetav. Kuid miks ei võiks mängida vabamalt erinevate ideedega selle kohta, kuidas soodustada fiskaalpoliitikaga innovatsiooni, suurendada ühiskonna produktiivsust ja kasutada paremini olemasolevaid ressursse?
Selleks, et maandada riske, võiks ju enne diskussiooni algust kokku leppida, et ükskõik mis muudatusi tehakse, ei tohi riigi osakaal sisemajanduse koguprodukti ümberjagamisel kasvada. Miks mitte kaaluda, kas maksustada ka vara, kui tänu sellele oleks võimalik alandada tulumaksu?
Lisaks oleks huvitav jälgida arutelu teemal, kui palju oleks võimalik alandada sotsiaalmaksu siis, kui kehtestada ettevõtetele tulumaks. Kuidas see mõjutaks ettevõtluskeskkonda ja kas see soodustaks innovatsiooni?
Need ei ole retoorilised küsimused. Ma ei tea vastuseid. Ühtegi küsimust ega mõtet ei peaks tembeldama rumalaks: neid küsimusi võiks vähemalt korraks kaaluda juhul, kui need tulevad siirast soovist muuta riigikorraldust efektiivsemaks ning motiveerida ühiskonna arengut. Küll aga arvan, et loosung „Maksudega ei mängita“, mis on meid 30 aastat hästi teeninud, on oma aja ära elanud ja hakanud Eesti riigi arengut pidurdama. See loosung kaitses meid hästi selle vastu, et riik suvaliste kulude katteks ei läheks raha võtma sealt, kust seda on poliitiliselt kerge võtta. Eesti majanduse arengutase on aga oluliselt tõusnud ja struktuur muutunud. Ka maailm meie ümber on muutunud.
Tehisintellekt kui majanduse võimalik hüppelaud
Masinõppest ja tehisintellektist on räägitud aastakümneid, kuid eelmise aasta 30. novembril tasuta avalikuks testimiseks turule toodud ChatGPT on saanud plahvatusliku tähelepanu osaliseks. Juba esimese nädala jooksul tegi sellega tutvust üle miljoni inimese.
Nüüdseks on tehisintellektist kujunenud kaalukas investeerimisteema. Ennustatakse, et lähiaastatel kasvab sektor keskmiselt umbes 40% aastas ja 2030. aastaks küündib maailma tehisintellektiturg umbes 1,6 triljoni dollarini.
Tänavu on tehisintellekti areng andnud suure panuse USA aktsiaturgudele: S&P 500 indeks on aasta algusest tõusnud 9%. Selle taga on valdavalt Microsofti, Alphabeti, Nvidia, Apple’i ja Meta väärtuse kasv. Kui võtta lisaks arvesse tehisintellektiga seotud umbes 20 väiksema ettevõtte väärtuse kasvu, siis võib tõdeda, et ilma tehisintellektibuumita oleks S&P 500 väärtus selle aasta algusega võrreldes miinuses.
Olen varasemates kuukirjades mitu korda maininud, et ma ei näe võimalust, kuidas maailma majandus suudaks järjest kasvava võlakoormuse alt rabeleda välja ilma suuremat sorti šokita. Positiivne stsenaarium oleks ulatuslik tehnoloogiline šokk, nagu 18. sajandi tööstusrevolutsioon, mis tõi küll kaasa ennenägematu tööviljakuse kasvu, ent ka tohutud valulised muutused ühiskonnakorralduses.
Tehisintellektil on potentsiaali kujuneda mõõtmatu mõjuga tehnoloogiaks, mis annab majanduslikule arengule tugeva arenguhüppe ja aitab lahendada inimkonna ees seisvaid suuri probleeme. Küsimus on tõenäoliselt pelgalt selles, millal on see uus tehnoloogia selleks piisavalt küps.
Ma olen pikemaajalises plaanis optimist ja usun inimkonna leidlikkusse. Seejuures olen sunnitud tõdema, et viimase kümne aasta jooksul on probleemid pigem kuhjunud, kuid varade hinnad sellele vaatamata aina tõusnud. Kahtlustan, et lähiaastatel peaks tähelepanu olema eelkõige kapitali kaitsmisel, kuid ei tasu ka tasu unustada, et innovatsioon on see, mis viib elu edasi.
LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Fondide osakute väärtused võivad nii kasvada kui kahaneda ja fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta. Fondi investeeritud rahasumma väärtuse säilimine ei ole garanteeritud. Tutvu LHV pensionifondide prospekti ja põhiteabe dokumentidega lhv.ee ja pea nõu asjatundjaga.
Tweet
