Suurem osa inimesi peab end keskmisest paremaks. See on lihtsalt inimloomusesse sisse kodeeritud, et omistame endale rohkem häid ja vähem halvemaid omadusi isegi siis, kui see tõsi ei ole. Seetõttu saamegi lugeda küsitlustest, kus ligikaudu 80 protsenti vastanutest peab end keskmisest paremaks autojuhiks või kus oma välimust hinnatakse tegelikkusest ülespoole.
2020. aastal ilmus Skandinaavia Journal of Psychology’s Tobias Greitemeyeri teadusartikkel «Unattractive people are unaware of their (un)attractiveness» («Koledad inimesed ei ole teadlikud, kui koledad nad tegelikult on»). Uurimuses lasti inimestel endil hinnata oma atraktiivsust skaalal ühest kümneni ning seejärel teha seda ka täiesti võõrastel. Järeldus oli, et kõige rohkem hindasid võõraste arvamustega võrreldes oma atraktiivsust valesti välimuselt vähem atraktiivsed inimesed, ja seda suurel määral. Enda peas loodud illusioonile on tegelikkust raske tunnistada.
Vastutustundlikkus on ajas muutuv definitsioon
Sarnane seis on ka vastutustundlikkusega. Kes meist tahaks tunnistada, et käitume oma igapäevaelus vastutustundetult või et töötame ettevõttes, mis ei ole ühiskondlikult vastutustundlik ja kasulik? Aga mis asi on üldse vastutustundlikkus? Kuidas seda mõista?
Näiteks tänases Eestis peab valdav enamik inimesi vastutustundetuks seda, kui prügi metsa alla viia või auto aknast välja visata. See arusaam pole alati selline olnud. Ent kui prügi metsa alla ei vii ja panna kõik ilusasti olmeprügikasti, kas siis on hästi? Või oled vastutustundlik siis, kui sorteerid oma olmeprügist eraldi pakendi, paberi ja klaasi? Või on ka bioprügi ja tekstiilijäätmeid vaja eraldi sorteerida, et sind vastutustundlikuks tunnistataks?
Ja isegi kui kõikvõimalikud prügisorteerimised saavad tehtud, siis kas osatakse arvestada sellega, et osa tekitatud prügist ei ole nähtav, vaid lõpetab läbi kanalisatsiooni meres või läbi sisepõlemismootori õhus, mille sees hiljem kõik ühtemoodi ujume või mida oma kopsudega sisse hingame? Üleüldse, kas oli vastutustundlik nii palju tarbida ja nõnda palju prügi tekitada...
Rohepöörde egiidi all on käimas suur reformide protsess, millega proovitakse luua uut, moodsamat ja puhtamat tuleviku ühiskonnakorraldust. Tehakse seda erinevate käskude, keeldude, maksude, tollitariifide, subsiidiumite, soodustuste, kohustuslike raporteerimiste ja kõige muuga, mida välja suudetakse mõelda.
Eesmärk pühendab abinõu, nagu tavatsetakse öelda. Inimese ja ettevõtja vaatest on kogu selles regulatsioonirägastikus kõige olulisem tunnistada üht põhitõde – vastutustundlikkus on ajas muutuv definitsioon ja sellega on vaja lihtsalt kaasas käia. See, mis oli õige 20 aastat tagasi, ei pruugi enam olla õige täna, ja see, mis on õige täna, ei ole suure tõenäosusega õige järgmise 20 aasta pärast.
näevad mõju kasumitele
on ettevõtte vastutustundlikkus loomulikult oluline. Mõnele meist meeldib võib-olla mõelda, et täna on see kuidagi palju olulisem kui varem, aga ma ise pole selles nii kindel. Pigem on praegu keskmisest kiiremini muutumas vastutustundlikkuse mõiste.
Kui varasemalt on rohkem huvi tundnud ettevõtte ühingujuhtimise korralduse üle ja proovinud olla kindlad, et ettevõtte juhtkond on usaldusväärne, asjakohane, piisavate kogemuste ja oskustega, et investeeritud raha ära ei varastataks või maha ei laristataks, siis aja jooksul on sellele lisandunud täiendavaid kihte. Näiteks miks ja milliseid tööõnnetusi on ettevõttes juhtunud, kui suured on olnud nendega kaasnenud tööseisakute või trahvide mõjud finantstulemustele. Või kuidas järgitakse keskkonnanorme, mida tehakse tööstuses ülejäänud jäätmetega, millised tingimused valitsevad allhankijate juures, kui saastavad on ettevõtte tootmisvõtted, milliseid tervisehädasid ettevõtte tooted kaasa toovad, kuidas vähendatakse oma süsinikujalajälge jpm.
Loomulikult võimegi mõelda, et on keskkonnateemad ühtäkki hakanud väga hinge minema, aga tegelikkuses nad saavad aru, mida nende teemadega mittetegelemine võib pikas plaanis ettevõtte majandustulemustega teha. Vastutustundlik äriajamine võimaldab pikas plaanis teenida suurimat võimalikku jätkusuutlikku kasumit. ESG – keskkonnaalaste, sotsiaalsete, ühingujuhtimise alaste – faktorite jälgimine ja kõrgetest standarditest kinnipidamine on seetõttu muutunud üha olulisemaks.
Roheinvesteeringud on kapitaliintensiivsed, aga vajalikud
Uusi rahapaigutusi tehes on kapitali andjad – nii omakapitali kui ka laenuraha andvad pangad – üha terasemalt hakanud analüüsima ESG tegureid. Seda põhjusel, et olla kindlad, et väljalaenatud või investeeritud raha muutuvas maailmas tulusalt ikka tagasi laekuks. ei soovi ju, et ettevõtte potentsiaalne kasum kulub enne panga või i taskusse jõudmist ära võrdõiguslikkuse ignoreerimisest või lapstööjõu kasutamisest tulenenud kohtuvaidlustele, keskkonnaalastele trahvidele, täiendavale süsinikukvoodi kokkuostmisele või muudele aja jooksul realiseerunud riskidele, mida vastutustundlikud ettevõtted väldivad.
Seejuures kõik ettevõtted ei pea olema teistega võrreldes keskmisest ilusamad või rohkem vastutustundlikud. Ei saagi olla, suurem osa ongi ju täiesti keskmised või ka alla keskmise. Aga vastutustundlikkust ja jätkusuutlikkust üha enam väärtustavas maailmas tähendab alla keskmise skoor kapitali väljaandja jaoks keskmisest suuremat riski, mis transformeerub kapitali saaja jaoks keskmisest kõrgemas kapitali hinnas. Ja aja jooksul usutavasti tekib loomulik konkurentsieelis neil ettevõtetel, kel on ligipääs odavamale kapitalile.
Euroopat vallutav rohepöörde trend võib sõltuvalt isiklikust suhtumisest meeldida või mitte meeldida, kuid selle trendi ignoreerimine ja muutuva maailma põhimõtte mitteaktsepteerimine läheb tõenäoliselt kalliks maksma neile, kes praegu on «keskmised», aga pole valmis rohkem pingutama, et vähemasti «keskmiseks» jääda.
Jah, roheinvesteeringud on kapitaliintensiivsed. Aga samamoodi olid seda omal ajal ka IT-investeeringud, Euroopa Liiduga liitumisega seotud investeeringud või rahapesu tõkestamisega seotud investeeringuid. Need on vaja ära teha, et olla kaasaja Euroopas konkurentsivõimelised. Seda enam, et meie suured kaubanduspartnerid Skandinaavias on rohepöörde vallas meist mitu aastat ees ja nende ootused oma partneritele on kiiresti kasvamas.
Lõpetuseks – rohepööret koos ootusega suuremale vastutustundlikkusele ei peaks kindlasti nägema ainult kui kuluartiklit. Tegelikkuses loob see tohutult uusi võimalusi nii tarbijale, ettevõtjale kui ka . Euroopas, Ameerikas ja Hiinas on loodud juba erinevaid rohelisi stiimulpakette, mis üksteisega konkureerivad ja proovivad kõik luua senisest atraktiivsemaid tingimusi rohepöördega seotud vajalike materjalide, toodete ja tehnoloogiate hankimiseks ning loomiseks. Kohanemisvõimelistele ettevõtjatele võivad muutused luua suuri võimalusi.
Euroopas on käimas rohepöörde egiidi all suur reformide protsess, millega proovitakse luua uut, moodsamat ja puhtamat tuleviku ühiskonnakorraldust.
Rohepöörde trendi ignoreerimine läheb kalliks maksma neile, kes praegu on «keskmised», aga pole valmis rohkem pingutama, et vähemasti «keskmiseks» jääda.
Arvamuslugu ilmus 6. juunil Postimehes.
Joel Kukemelk
LHV Varahalduse juhatuse liige
Tweet
