Eesti majanduses miski ei klapi

End teiste riikidega võrreldes näeme, et praeguses, endisest keerulisemas majanduspoliitilises keskkonnas, on Eestil hakanud majanduses mingil põhjusel Euroopa Liidus kõige halvemini minema. Oleks loomulik, kui me püüaks jõuda segusele, miks nii on läinud ja teiseks leida vastus küsimusele, mida tuleks olukorra muutmiseks ette võtta.

Stabiilselt edukast Eestist on tänaseks liiga paljude näitajate järgi saanud järsku  punane latern Euroopas.

Kiretust  statistikast nähtub, et meie majandus on kahanenud järjest neli viimast kvartalit nii võrdluses eelmise aasta sama perioodiga kui ka sama aasta eelmise perioodiga, et me oleme esirinnas hinnatõusu suuruse, aga ka tööstusliku tootmise ja ekspordi vähenemise poolest.

Midagi sellist pole juhtunud üheski teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Ka meie selle aasta I kvartali 3,7% majanduslangus oli Euroopa Liidu suurim (Eurostati andmed).  See oli loogiline, sest sellist nominaalkasvu, mis korvaks Eesti kahe aasta 30% suurust summaarset, Euroopa suurimat hinnatõusu, polnudki eurotsoonis reaalne saavutada.

Samuti  ei saanud üllatav olla ka see,  et Eesti elanike tegeliku individuaalse tarbimise taseme senine suhteliselt kiire lähenemine Euroopa keskmisele asendus 2022. aastal 1 protsendipunkti suuruse langusega ja jättis meid endiselt Euroopa Liidu kõige madalama tarbimistasemega riikide hulka.  2022. aastal moodustas tegeliku tarbimise tase (actual individual consumption) Eestis 79% Euroopa Liidu keskmisest.  Jääme tunduvalt maha Leedust (95%), Rumeeniast (88%), Poolast (86%) ja nüüd ühe protsendipunktiga ka Lätist.

Samas tähendab meie viimase seitsme aasta kumulatiivne, 37% ületav ja eurotsooni 16% suurusest keskmisest hinnatõusust 2,3 korda suurem hindade kallinemine veel seda, et Eestis on hinnad oma kõrguselt Euroopa Liidu keskmisele peaaegu järele jõudnud, jäädes keskmisest maha vaid 5%.  Võrreldes konkurentidega Poolas (62% Euroopa liidu keskmisest hinnatasemest), Leedus (78%) ja Lätis (83%) on meist saanud tunduvalt kallim maa.

Kui ülaltoodule lisada, et aastaga on meil tööjõu ühikukulu kasvanud 18,8% ja investeeringud samal ajal vähenenud 3,4%, saab selgeks, millist pingutust meie ettevõtjatelt kaotatu tagasivõitmine kahaneval või stagneerunud Euroopa või protektsionismi kalduval maailmaturul nõuab.

Kuigi ka finantskriis tabas Eestit eriti raskelt, sellist vindumist kui praegu pole meie ajaloos varem kunagi juhtunud ja ülaltoodut aluseks võttes tundub, et praeguses olukorras on meil majanduse püsivale kasvutrajektoorile tagasi juhtiniseks vaja ette võtta rohkemat kui tänaseks välja pakutud mõned majanduspoliitilised sammud  – peaasjalikult maksukoormuse mõningane ümberjaotamine ja investeeringute kärpimine.

Eduks on vaja näha ja arvestada maailmas asetleidvaid muutusi

Tänases maailmas ei tasu loota, et meie probleemid lahenevad iseenesest, kui me üksnes parandame Euroopa üldvalitsuste eelarvete keskmisest tasakaalust niigi kordades paremas tasakaalus oleva Eesti eelarve tasakaalu.

Liiati kui peame arvestama, et praegune makroökonoomiline areng maailmas meid ei toeta, sest on karta, et Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) võib äsja maailma 2023. aasta majanduskasvu 3,4%-lt 2,8%-le alandatud prognoosi finantseerimistingimuste halvenemise korral alandada isegi 2,5%-st allapoole ning et majandusprognoosi vähendamisel oli ja saab kaalukas osa olema just arenenud maailmal, mille kasvukiirust on vähendatud 2022. aasta 2,7%-lt  2023. aastal 1,3%-le, kusjuures Euroopas majanduslikku olukorda hinnatakse oluliselt keerulisemaks kui USAs.

Tuleb arvestada ka sellega, et IMF-i arvates ei parane olukord maailmamajanduses kuigivõrd ka 2024. aastal, prognoosides järgmiseks aastaks maailmale üksnes 0,2% võrra suuremat majanduskasvu.

Samuti on raskelt läinud ka inflatsiooni alla surumisega.  Nii oodatakse 2023. aastaks hinnatõusu alanemist 2022. aasta 8,7 protsendilt üksnes 7 protsendini. Seejuures on inflatsioon vähenenud mitte niivõrd alusinflatsiooni alanemise, vaid toormehindade stabiliseerumise tagajärjel. Kuid ka toormehindade alanemisel on piir ees, sest majanduse taastumine toob kaasa nõudluse ja tõenäoliselt ka hindade kasvu.

Eesti keskmisest suuremaid majanduslikke probleeme näitab ka see asjaolu, et kui 2023. aasta esimeses kvartalis hõivatuse tase  Euroopas kasvas, siis Eesti oli nende viie riigi hulgas, kus hõivatus, tõsi küll väga marginaalselt, aga siiski vähenes.  Tööstustoodangu ja ekspordi igakuist vähenemist kajastavate andmete põhjal on aga alust eeldada, et mitmetes meie töötleva tööstuse sektorites võib enne aasta lõppu alata küllalt tajutav ja valuline konsolideerumine.

Ülaltoodust lähtudes pole sugugi ootamatu, et 2024. aastaks ootab rahandusministeerium veel suuremat majanduslangust kui sellel aastal.

Meie suurimaks probleemiks on toetumine staatilisele maailmapildile

Kuigi tundub, et meie olukord muutus keeruliseks alles nüüd, peituvad meie tänaste raskuste juured ilmselt üpris kauges minevikus.  Selles, et oleme ühiskonda ja selle sees ka majandust ülemäära lihtsustatult käsitlenud. Asi on ju selles, et mistahes tegevuse juures, sealhulgas ka majanduses, tuleb alati arvestada kahe näiliselt vastandliku põhimõttega.

Esiteks tuleb päris kindlasti teha kõike nii lihtsalt kui võimalik.  Kuid teiseks tuleb  endale aru anda ka selles, et keerulistele probleemidele tihti lihtsat lahendust pole. Ning kõigele lisaks tuleb arvestada ka sellega, et see, mis  antud juhul on lihtne ja mis mitte, sõltub ajast ja meie tahtest sõltumatult kujunevast kontekstist.

Kolmkümmend aastat tagasi tegime me panuse lihtsatele, stabiilsetele ja ühetaolistele, see on ilma eranditeta reeglitega majanduskorraldusele, põhimõttele, et riik ettevõtlusesse ei sekku. Ja tegime õigesti. Kuid siiski ainult selle klausliga, et me poleks tohtinud neid põhimõtteid igaveseks ajaks kivisse raiuda ning et me poleks tohtinud jätta tähelepanuta maailmas tegelikult toimuva, eriti aga seal toimuvad muutused.

Küsimus, kuidas nende põhimõtetega edasi minna tõusis üles umbes tosin aastat tagasi. Siis kui hakati põgusalt arutlema selle üle, kas meil on arenguks soodne majanduskeskkond juba lõpliku kuju saanud ja kas edaspidi tuleb meil tegeleda üksnes peenhäälestamisega või mitte. Asi lõppes kogu probleemiasetuse naljaks pööramisega. Ilmaasjata.

Loomulikult saab peenhäälestust ja reforme piiritleda erinevalt. Nii näiteks, kui peenhääletuse määratlemisel lähtuda sellest, et need reformid, mida juba aastakümneid on struktuurseteks reformideks nimetatud, olid meil Euroopa Liiduga ühinemise ajaks mitte ainult ära tehtud, vaid ka Euroopa Liidu õigusruumi harmoniseeritud, võis ju edaspidi tehtavaid muudatusi või väiksemaid reforme vabalt ka peenhäälestuseks nimetada.

Ei saa ju mingi konkreetse korralduse reformimist või muutmist võrrelda struktuursete reformide käigus eelarve tasakaalu, subsiidiumide kaotamist, säästmise ja investeeringute soodustamist, sealhulgas välisinvesteeringutele barjääride kaotamist, finantssektori liberaliseerimist, ekspordile suunatud majanduse toetamist, konkurentsi põhimõtteid jne reguleerivate seaduste vastuvõtmise ja rakendamisega.

Kuid asi ei ole nimetuses, vaid selles, et maailm muutub, ja muutub järjest keerulisemaks. Koos sellega muutuvad keerulisemaks ka lahendamist vajavad probleemid.

Paraku on meil läinud aga nii, et ükskõik millisesse suunda ka ei vaadataks, võib lahendamata probleeme ja siin-seal ka nende kuhjumist näha isegi sellises mahus, mida kuidagi peenhäälestuseks nimetada ei tahaks.

Siiski ei ole siin küsimus peenhäälestuses endas. Probleemid hakkasid kuhjuma ja suuremaid muutusi nõudma seepärast, et vajalik peenhäälestus – see on kohandumine alalises muutuses olevate tingimustega – jäi liiga tihti, kas õigel ajal või üldse, tegemata.

Tundub, et seda tegemata jätmist ei saanud põhjustada üksnes konkreetsete regulatsioonide koostamise ajal tehtud vead. Kuskil pidi veel midagi peidus olema ja ega selle leidmine raske olegi.

Esiteks ei olnud meil peaaegu algusest peale valitsema hakanud majandusideoloogia järgi mingit peenhäälestust vajagi. Ei arvestatud sellega, et majanduse ABC-d käsitlevates raamatutes toodud mudelid selgitavad majanduse toimimist staatikas ja lihtsustatud keskkonnas, mistõttu majandus tundub olevat tunduvalt lihtsam kui ta tegelikult on. Kõigele lisaks ei võtnud me arvesse ka seda, et turul asjade paika panemisele on võimalik loota ainult siis kui majanduslik tegevus toimub tõeliselt konkureerival turul ja ka seda, et majandus ei ole kogu elu. Et sotsiaalse ja majandusliku vahel toimuvat ei tüüri üksnes tagasiside, vaid edasi-tagasi sidestus.

Tegelik elu on mudelitest tunduvalt keerulisem

Nii kuuluvadki meil vältimatult vajalikku peenhäälestust takistavasse põhimõtete komplekti sellised kivisse raiutud seisukohad nagu: sotsiaalne elab majanduse arvel, maksudega ei mängita, maksukoormust tuleb alandada, laenata ei tohi, sest laenamine on laste arvelt elamine, erandeid teha ei tohi, kõiki peab kohtlema ühetaoliselt, ajutised meetmed ei tule kellelegi kasuks jne.

Iseenesest ei ole need seisukohad ei õiged ega ka valed. Neist kinnipidamise vajadus ja kinnipidamise rangus või põhjendamatus sõltuvad alati  kontekstist, sealhulgas ka ajamomendist ja väliskeskkonnast.  Nad on õiged printsiibina, mitte aga igas olukorras rakendatuna.

Ei ole ju saladus, et ei meie sise-, Euroopa ja ka maailmaturg ning seal toimetavad subjektid ei käitu alati just nii, nagu üldlevinud mudelid seda kirjeldavad. Ei saagi toimida, sest turg toimib efektiivselt üksnes siis, kui on tagatud nii pakkujate kui ka ostjate paljusus ning kriitiline turuinformatsioon on üldiselt kättesaadav. Paraku ei ole see igas kohas või ajamomendil võimalik ja selle asjaoluga tuleks ka meil arvestada ja seejärel ka vastavalt vajadusele või otstarbekusele toimida.

Kuivõrd turutõrgetest rääkimine ja nendega arvestamine pole meile kunagi meeldinud, on täiesti loomulik, et me pole ise mitmeid kordi olnud rahul nende tagajärgedega, mida turujõududele lootmine olukorras, kus turg toimida ei saa, meile kaasa on toonud. Olgu näiteks kasvõi see, et Euroopa viimase kahe aasta kõige kõrgem hinnatõus oli Eestis nii suur just tingituna meie endi põhimõtete järgimisest.

Kuid lisaks sellele, et me ei pea vajalikuks turgu kujundavaid protsesse sügavamalt jälgida, oleks meil praeguses keerulises olukorras, kus meil on laual ainult suured ja ebameeldivad küsimused,  aru saada ka sellest, et me ise oleme pikema aja jooksu sellisel olukorral lasknud tekkida. Et sellise olukorra tekkimise üheks põhjuseks oli ka see, et meie käsutuses olev instrumentide valik, mille väikse arvu ja lihtsuse üle me aastakümneid uhked oleme olnud, operatiivseteks korrigeerimisteks, see on peenhäälestuseks eriti hästi ei sobi. Aga seda, mida selline võimaluste ja kogemuse puudumine tähendab, kogeme me täna, kui sise- ja väliskeskkonna tingimused kiiresti muutuvad, üpris valusalt.

Ei saa öelda, et me oma probleeme üldse ei märka – neist on juttu olnud isegi nii palju, et oleme nende probleemide olemasoluga niivõrd harjunud, et peame neid elu selliseks loomulikuks osaks, mis lihtsalt ongi selline nagu ta on.  Just niisama nagu aastaaegade vaheldumisedki.

Meie raskused algavad sellest, et meie käsutuses olev majanduslike hoobade komplekt on nagu mustade klahvideta klaver, millel vastu ootusi tuleb nüüd kassipolka asemel nõudlikumat muusikat mängida. Seejuures tundub, et olukord ei ole meie jaoks keeruline niivõrd tehnilistel, vaid hoopis emotsionaalsetel põhjustel. Tehniliselt ei tohiks ju mustade  klahvide paigaldamine põhimõtteliselt kuigi palju erineda valgete paigaldamisest. Tähendab ju nende lisamine lisaks füüsilisele tööle ka nende seisukohtade, mida oleme aastakümneid meie edukuse aluseks kuulutatud, täiendamist.

Paraku ongi alusseisukohtade muutmine riskantne, sest siis võib kogu organisatsioon käest ära minna. Oht, et kiputakse muutma rohkem kui vaja ja ka seda, mida muuta ei tohiks, kipub olema aga suurem, mida kauem vajalike muudatuste tegemist on välditud.

Kuid ega see vähenda peenhäälestuse vajadust. Kuigi maailm tundub põhiasjades olevat üsna staatiline ja areng lineaarne, tuleb meil tahes tahtmata arvestada sellega, et sõltumatult majanduspoliitilistest valikutest maailm ei arene, ühetaoliselt ega stabiilselt, vaid et kõik arengud, olgu tegu rahavastiku, SKT või energiatarbimise kasvu aga ka saastamise määraga ja keskkonnakahjustustega, liiguvad mööda eksponentsiaalset kõverat.  Tänases maailmas ei saa edasi minna nii, nagu seni on läinud.  Kuid katastroofe ei saa me ära hoida kannapööretega, vaid võimalikult sujuvate kursimuutustega.

Enamik Eesti probleeme tulenevadki sellest, et me pole pidanud vajalikuks näha ja arvestada kõrvalmõjusid

Eesti tänased probleemid eelarve, maksudega ja konkurentsivõimega tulenevadki sellest, et me pole õigeaegselt, see on, vastavalt maailmas ja Eestis aset leidnud või ettenähtavatele muutustele oma sotsiaalpoliitilist mõtlemist ja õigusruumi  paindlikumaks muutnud aga nüüd on tegematajätmiste või minevikulihtsustuste pärast vajaliku tegemine nii sotsiaalselt kui ka tehniliselt ülemääraselt kallimaks ja keerukamaks muutunud. Enam pole ju vaja parandada üksnes vigaseid kohti, vaid ka nende tekitatud sotsiaalseid ja majanduslikke kõrvalmõjusid.

Paraku ongi igasuguste kõrvalmõjude arvestamata jätmine olnud läbi aastakümnete meie sotsiaalmajanduspoliitika kõige suuremaks puuduseks. Juba siis, kui meie valikuvõimalused olid veel väga piiratud ja me tegime seda, mida me saime teha, oleksime me pidanud hakkama mõtlema sellele, et mõne aja möödudes koos jõukuse kasvuga, suureneb ka meie valikuvabadus ja et see ei muuda otsustusprotsessi lihtsamaks, vaid keerukamaks. Et koos jõukuse kasvuga ei suurene üksnes võidu vaid ka kaotamise võimalused ning et oskus keerulisemas ja jõukamas maailmas orienteeruda vajab tunduvalt laiemat silmaringi ja probleemidele komplekssemat lähenemist kui meil lihtsamatel aegadel vaja oli.

Nii näiteks on meil praegu tähelepanu keskmes tasakaalu ja maksukoormuse ümberjaotamine ning maksubaasi laiendamine, kuid kui mõelda laiemalt, siis meie edasise arengu seisukohalt võib tasakaalust ja maksukoormuse ümberjaotamisest hoopis olulisemaks osutuda see, et meil jäävad täna vajalikud homsesse suunatud investeeringud tegemata. Olgu siinkohal näiteks ainult kasvavad puudujäägid tervishoiu, teehoole ja kohalike omavalitsuste rahastamises, rääkimata siis sellistest keerulistest asjadest nagu rahvuse püsimajäämisega seonduv.

Olukorra dramaatilisus peitub siin selles, et staatilise või isegi lineaarse mõtlemise korral saab neid kulutusi üsna muretult sedasi lükata, sest edasilükkamise korral ei juhtu tõepoolest midagi sellist ebasoovitavat, mille tagajärgi juba aasta pärast selgelt tajuksime. Kuid sellele vaatamata tasuks enne vajalike investeeringute edasilükkamist küsida, milline saab olema edasilükkamiste täielik ja pikemaajalisem hind.

Eriti halb on siinjuures aga see, et ükski tänastest lahendamist ootavatest probleemidest, olgu siin näiteks toodud riigitulude ebapiisavus (täpsemalt tasakaalu puudumine vajaduste ja võimaluste vahel),  väljakujunenud elanikkonna paiknemise ebaefektiivsus (sellest tingitult meile üle jõu käivaks osutunud infrastruktuuri investeeringute ja ülalpidamiskulu vajadus), infrastruktuuri arengu tagasihoidlik tase, madal sündimus ja Eesti koht punase laternana Euroopa sotsiaalhoolekandes, ei sündinud täna ega ka ootamatult. Me oleme aastaid kas keeldunud neid probleeme nägemast või neile reageerimast ja samas olnud sellele vaatamata uhked, et suudame korraldada kõike kokkuhoidlikumalt ja lihtsamalt kui meie kogenud ja rikkamad naabrid.

Heido Vitsur
LHV majandusekspert.

Tweet