Praeguse põlvkonna aktsiainvestorid on vaieldamatult väga optimistlik seltskond, kes näeb maksimaalse riski võtmises ainult võimalust rohkem teenida. Kui majanduskeskkond on keeruline ja keskpangad alandavad intressimäära, siis peavad nad seda kasulikuks, kuna madalad intressimäärad tõstavad varade hinda sellest hoolimata, mis seisus on majanduskeskkond. Kui majanduskeskkond on kuum ja inflatsioon vohab ning keskpangad tõstavad intressimäärasid, siis tõusevad aktsiaturud samuti. Põhjus on selles, et loodetakse, et lõputult ei saa intressimäärad ju tõusta ja varsti on need taas langustrendis.
Igast olukorrast on võimalik leida midagi head. Hiljutine koroonakriis tõestas ilmekalt, et isegi siis, kui kaubanduskeskused suletakse ja inimesi ei lubata kontorisse tööle, võivad aktsiahinnad jätkata tõusutrendis, saavutades uusi, järjest kõrgemaid tasemeid.
Keskpanga abist alati ei piisa
Ehkki intressimäärasid on tõstetud, paistavad investorid endiselt uskuvat, et keskpangad on nende parimad sõbrad, kes ohverdavad oma eesmärgid juhul, kui aktsiaturud peaksid märkimisväärselt kukkuma, tulles lõpuks ikkagi appi.
Seejuures unustavad investorid, et varem ei ole keskpankade abist alati piisanud. 2009. aastal murti turgude langustrend alles pärast seda, kui USA valitsus oli otsustanud muuta raamatupidamisreegleid nii, et pangad ei pea enam tegema kaotuses positsioonidele ümberhindlust. Unustatud on ka see, kui kiiresti muutus eufooria paanikaks.
Joonis 1. USA baasintressimäär. Allikas: Tradingeconomics
Vähesed mäletavad, et USA keskpanga tolleaegne juht alustas intressimäärade tõstmist 2004. aasta juunis, mil dollari lühiajalised intressimäärad olid 1%. Järgmise 24 kuu jooksul tõstis USA keskpank intressimäärasid 17 korral, kuni need jõudsid 5,25%-ni (29. juuni 2006).
Seejärel hoidis Ben Bernanke, kes oli 2006. aasta veebruaris saanud USA keskpanga juhiks, intressimäärasid kuni 2007. aasta augustini muutumatuna. Ta kärpis neid esimest korda (0,5 protsendipunkti võrra) alles sama aasta septembris, kui finantssüsteem hakkas näitama esimesi nõrkuse märke.
Läks veel 12 kuud, mille jooksul keskpank alandas intressimäärasid kuuel korral kuni 2%-ni, ja alles 2008. aasta septembris saadi turgudel lõpuks aru, kui keerulises seisus tegelikult ollakse. Tolle aasta lõpuks oli USA keskpank langetanud intressimäärad tasemele 0,25%, ent isegi see ei olnud piisav, et murda langustrendi. Negatiivsest spiraalist saadi välja alles pärast seda, kui uued raamatupidamisreeglid lubasid kaotustest mööda vaadata.
Kirjeldatud mustrit – kaks aastat intressimäärade tõstmist, sellele 12 kuu jooksul järgnenud stress pangandussüsteemis, mis põhjustas majanduslanguse ja börsikrahhi – võib leida ka USA finantsturgude varasemas ajaloos.
Kõrge võlakoorma teenindamine muutub järjest raskemaks
Esimesi märke USA pangandussüsteemi nõrkusest nägime tänavu varakevadel, mil kriisi osaline lahendus oli taas raamatupidamisreeglite mõningane muutmine: keskpank on valmis pankadele laenama suuremas ulatuses kui seatud tagatise väärtus. Ma kahtlustan, et kevadised sündmused olid alles esimesed sümptomid ja kogu protsess pole veel läbitud.
Pärast varakevadist stressi USA pangandusturul on USA keskpank tõstnud intressimäärasid veel kolmel korral. Viimati tõsteti neid 26. juulil 5,5%-ni, mis on 0,25 protsendipunkti rohkem kui eelmises turutsüklis. Päev pärast USA keskpanga otsust kergitas ka Euroopa Keskpank oma hoiuse intressimäära 0,25 protsendipunkti võrra 3,75%-ni.
Ajaloolise kogemuse põhjal tuleb tõdeda, et kuigi intressimäärade tõstmise algusfaasis on pankade kasumid paranenud, on intressimäärade kiire kergitamine lõppenud peaaegu alati panganduskriisiga. Eks see ole ka põhjus, miks on pangaaktsiad viimaste aastate jooksul vaatamata tunduvalt paranenud kasumlikkusele jäänud turuindeksitele alla.
Seda, kui kiiresti võib õnn pangandussektorile selja pöörata, näitab muu hulgas Silicon Valley Banki ja Signature Banki lugu. Need pangad teenisid 2022. aastal ajaloo rekordilise kasumi, kuid tänavu esimeses kvartalis olid mõlemad sunnitud uksed sulgema.
Mind teeb eriti murelikuks see, et viimaste aastakümnete vältel on võlakoormus kasvanud peaaegu kõikjal maailmas kiiremini kui sisemajanduse koguprodukt. See tähendab seda, et isegi kui intressimäärad oleksid konstantsed, tuleb võla teenindamiseks kulutada üha suurem osa teenitud tulust. Nii jääb investeerimiseks ja tarbimiseks alles vähem raha kui aastaid tagasi.
Eesti on siin rahvusvahelises võrdluses heas olukorras, sest meil on palgad ja kasumid kasvanud kiiremini kui laenukoormus. Seevastu oli USA-s 2008. aasta lõpus kogu era- ja avaliku sektori laenukoormus 54,7 triljonit dollarit, ent nüüdseks on näitaja juba 94,7 triljonit dollarit.
Joonis 2. USA era- ja avaliku sektori koguvõlg triljonites dollarites. Allikas: Statista
Tehnoloogiaettevõtted maalivad küll järjest grandioossemaid visioone sellest, kuidas tehnoloogia kardinaalselt muudab meie kõigi töö- ja elukorraldust, ent mõõdetav tööviljakus on enamikus arenenud riikides kahanenud. See tähendab, et sama kasumi teenimiseks tuleb investeerida üha rohkem.
See seletab osaliselt seda, miks on olemasolevad varad viimastel aastakümnetel ulatuslikult kallinenud. Kui aga need varad on soetatud suure laenuvõimendusega, võib investeeritud omakapitali väärtus olla nüüdseks tunduvalt kahanenud. Söövad ju kerkinud intressid ära aina suurema osa tulust.
LHV pensionifonde juhtides oleme alati pööranud tähelepanu eelkõige kassavoole, mille loovad investeeringud, ja olnud suurt laenuvõimendust kasutavate projektide suhtes ettevaatlikud. Praeguses keerulises ja kiiresti muutuvas majanduskeskkonnas eelistame valdavalt turvalisemaid ja kindlama kassavooprofiiliga investeeringuid.
LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Fondide osakute väärtused võivad nii kasvada kui kahaneda ja fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta. Fondi investeeritud rahasumma väärtuse säilimine ei ole garanteeritud. Tutvu LHV pensionifondide prospekti ja põhiteabe dokumentidega lhv.ee ja pea nõu asjatundjaga.
Tweet
