Eesti majanduses miskit ei klapi (osa 2)

Peabki kujunema, sest esiteks enam ei ole meie kultuuriruumis, mida kõige enam on mõjutanud ja  mõjutavad Skandinaaviamaad, võimalik mängida ameerikaliku või Singapuri õhukese riigi filosoofiale tugineva eduka ühiskonna üles ehitamist.  Pealegi pole – õigemini pole kunagi olnud – alust arvata, et need vahendid ja arusaamad, millele toetudes meie naabrid on nii majanduses kui ka inimarengus maailma absoluutsesse tippu tõusnud, meid ilmtingimata põhja viiks.

Ka see, et Põhjamaades alatasa kõrge maksukoormuse üle kurdetakse pole argumendiks suure maksukoormuse vajalikkuse vastu. Argumendiks on hoopis see, et kuigi maksukoormuse pärast nurisetakse, peetakse siiski vajalikuks seda nii kõrgel tasemel hoida ja vajadusel ollakse nõus selle vähemalt ajutise (näiteks Covidi päevil) suurendamisega.

Teiseks aga seepärast, et Eesti kuulus nende riikide hulka, kes oma riigi ülesehitamisel juhindusid kõige enam neoliberalismi kõige fundamentalistlikumatest seisukohtadest, mida muu arenenud maailm alati teatava ettevaatlikkusega oli järginud, rääkimata siis veel tänasest päevast, kus erinevate poliitikatega ettevõtlusesse, eriti aga ettevõtlustingimusi kujundavasse taustsüsteemi üpris jõuliselt sekkutakse.

Kolmandaks peame mõtlema veel sellele, et Euroopa Liidus käima pandud rohepööre toob kaasa mitte ainult keerulisema majanduskeskkonna ja suurema halduskoormuse kui me seni harjunud oleme, vaid ka järjest raskemini ette aimatavad regulatsioonid.

Samas ei tähenda öeldu, et tagasi poleks vaja vaadata.  Nii tagasi- kui  ka edasivaatamise  on absoluutselt vajalikud, kuid neil on meie elus erinev roll. Probleem on siin pigem selles, et me ei viitsi neist kummagagi tõsiselt tegeleda ega pea oma elu korraldamisel vajalikuks nii esimese kui teisega arvestada. See, kui vähe meid tagasivaatamine tegelikult huvitab, paistab kõige paremini välja sellest, kui vähe tähelepanu pööratakse riigieelarve täitmise analüüsile. Ainuke asi, mis näib poliitikuid ja avalikkust huvitavat, on eelarve tasakaalu küsimus: kas defitsiit või ülejääk tuli selline nagu oli prognoositud või mitte ja kui ei tulnud, kes siis süüdi on.

Kuid analüüsida oleks vaja hoopis muud. Seda, kui tõhus valitsuse poliitika on sisuliselt olnud. Defitsiidi suurus on ju silmaga nähtav. Huvi tuleks tunda hoopis selliste küsimuste vastu, millised olid valitsuse töö sisulised tulemused, millised muutused meil toimusid ja milline oli nende tähendus. Toon selgituseks näitena finantskriisi ja Covidi aastad.

Finantskriisi ajal oli valitsuse eesmärgiks maksimaalselt tasakaalus eelarve ja üleminek eurole. Tagajärjeks oli kuni 20% suurune majanduslangus ja sama suur tööpuudus ning massiline Soomes töötamine. Selle poliitika tulemusel saime euro, mis oli meile kasuks, kuid vaja oleks teada ka seda, mida läks meie rahva tulevikule, sealhulgas ka rahvaarvule, maksma 20% suurune tööpuudus ja massiline töötamine välismaal.  Samuti oleks vaja teada, kui suuri kärpeid oleks tegelikult vaja olnud eurole üleminekuks ja milliseks oleks jäänud tööpuudus siis, kui me poleks eelarve tasakaalu nii ortodoksselt taga ajanud. Ja vastupidi, mis oleks meie elus juhtunud siis, kui Covidi ajal riik oleks sama joont jälginud.

Mõlemale küsimusele pole vastuseid vaja mitte seepärast, et kedagi kiita või hukka mõista, vaid seepärast, et paremini tajuda, milline oli ühe või teise otsuse lühi- ja pikemaajalisem mõju rahvusele tervikuna.

Probleem on ju selles, et me  ei sisene homsesse tänasest keerulisemasse maailma, kuigi soodsalt positsioonilt.

Meie vahe jõukuses Skandinaaviamaadega ei vähene

See võib olla üllatav, isegi uskumatu, sest oleme nii tugevalt edenenud. Kuid kui eemalduda sädelevast välisküljest ja võtta aluseks stabiilse väärtusega reaalne raha, millega maailmas tegelikult tehinguid tehakse ja mitte ostujõudu arvestavad PPP dollarid või eurod, on see tõepoolest nii.

Me ei tohi unustada, et kuigi PPP eurod kajastavad kaupu ja eriti teenusete ostuvõimet, koduturul suhestume me ülejäänud maailmaga reaalset raha, mitte PPP eurosid kasutades ja et meie kaubavahetus, mis toimub reaalses rahas, moodustab meie sisetoodangust vähemalt kolmveerandi. Oleme ääretult avatud majandus.

Ja sellest tõsiasjast lähtudes olekski õige aeg hakata tõsisemalt mõtlema sellele, miks me pole viimase kahekümne kaheksa  aasta jooksul vaatamata sellele, et oleme selle aja jooksul kolm korda rikkamaks saanud, suutnud vahet jõukuses Skandinaaviamaadega vähendada.

Maailmapanga andmebaasist võetud andmed näitavad, et 1995. aastal oli Eesti SKT inimese kohta (2015. aasta stabiilsetes rahvusvahelistes dollarites) Taani vastavast näitajast 36,2 tuhat dollarit ja 2021. aastal 36,7 tuhat väiksem.  Võrdluses Rootsiga on lugu meie jaoks nutusem. 1995. aastal oli meie vahe 27,5 tuhat, nüüd 32,6 tuhat dollarit. Soome puhul on arvud vastavalt 22,8 ja 24,6 tuhat.

Küll aga võime soovi korral uhkust tunda selle üle, et kui 1995. aastal moodustas meie SKT inimese kohta Rootsi omast üksnes 20%, siis tänaseks oleme jõudnud 40%ni ja Soome puhul koguni 23%lt 47%ni. Võime uhked olla ka selle üle, et ostujõu pariteeti arvestades oleme me rikastele riikidele päris kenasti lähenenud.

Et aga paremini tajuda suhtarvude ja absoluutarvude tähenduste erinevust, mõtelgem sellele, et kuigi Laoses, kus 1995. aastal moodustas SKT inimese kohta 2,2% Rootsi omast ja  2021. a tervelt 4,7% ehk  kasvas mõnevõrra kiiremini kui meil, suurenes seal SKT ühe inimese kohta sama aja jooksul alla kahe tuhande dollari Rootsi peaaegu 20 tuhande vastu. Järelikult suurenes Laose mahajäämus vaatamata enam kui kaks korda suuremale kasvutempole ja suhtarvudes Rootsile lähenemisele, reaalses rahas siiski enam kui kümnekordselt.

Kuigi pole kahtlust, et enam-vähem korras makroökonoomiline keskkond loob kõigile aluse üldise arenguga kaasa minemiseks, sõltub korras makroökonoomilise keskkonna definitsioon lisaks õpikus kirjapandule veel igas riigis valitsevast konkreetsest olukorrast. Samuti näitab nii arenenud maade kui ka arenevate maade käekäik seda, et endast jõukamate suunas liikumiseks, aga ka oma positsiooni säilitamiseks läheb peale normaalse makroökonoomilise keskkonna vaja veel midagi muud.

Kuigi Eesti ja Rootsi vahe ei ole nii drastiline kui Laosel ja Rootsil, on loogiline arvata, et suur osa Rootsi üleolekust, elu kvaliteedist ja arenguvõimest tuleneb just arenenud maailma keskmist ületavatest võimalustest, arenenud maailma keskmist ületavast nominaalsest rikkusest ja oskusest seda enda arenguks ära kasutada.

See on ka loomulik, sest mistahes enda eesmärgi saavutamiseks tuleb ju endal sellesse investeerida. Seega on meie murekohaks, seda loomulikult siis, kui me ei taha viletsamaks jääda, oma majandusele lisakiirenduse andmine, sest praegune kolmekümne kolme aasta keskmine kiirendus meid Rootsile ja veel tosinale Euroopa edukale riigile lähemale pole viinud. Päris võimatu lähemale liikumine ei tohiks olla, sest Korea on sellega poole sajandi jooksul hakkama saanud ja miks ei võiks teha seda ka meie, kuivõrd kuulume nende väga üksikute riikide hulka, kes on suutnud vahet SKT per capita arvestuses eduka maailmaga praktiliselt stabiilsena hoida.

Ilmselt tuleks meil selleks kõigepealt lõpetada hõbekuulidele ja põhiliselt välisinvestoritele lootmine ja leppida sellega, et täiendavaid kasvuvõimalusi ja selleks vajalikku tulu tuleb neil endil mesilase kombel õielt õiele lennates vähehaaval looma ja kokku korjama hakata. Seejuures tuleks kasuks ka see, kui  me pöörataks senisest enam tähelepanu tulevikule, sest ainult tulevikuga arvestamine annaks meile võimaluse luua ettevõtmisteks, see on ettevõtluseks ja arendustegevuseks, (sealhulgas ka hariduses ja teaduses) vajalikult stabiilse või vähemalt aimatava keskkonna.

Kuivõrd meil nähakse üsna tihti majandusarengut takistava tegurina ülemääraseid valitsemiskulutusi (eeskätt riigiametnikke) ja arvatakse, et meil võiks hõbekuuliks olla nende arvu tugev kärpimine, toon ära ülalmainitud riikide üldvalitsemiskulud. Skandinaavia maades langeb üldvalitsuse kulutuste suhe SKTsse harva 50% madalamale; meil on üldvalitsuse käsutuses koos Euroopa Liidu toetusfondidest saadud rahaga reeglina kuskil  40–45% SKTst, kusjuures 2023. aasta riigieelarvest moodustavad toetused natuke enam kui 10%.  Laoses saadakse hakkama ümmarguselt 18%ga.

Kui enamikus maailma riikidest tähendavad madalad üldvalitsuskulud kehvavõitu haridust, tervishoidu ja sotsiaalset kaitset, siis meil, kuivõrd oleme toetusfondide raha kasutanud enda maksutulude asendamiseks/vähendamiseks, tähendavad madalamad üldvalitsemiskulud/maksukoormus lisaks Euroopa Liidu ühele kõige nigelama tasemega sotsiaalkaitsele ka seda, et me pole viimase kahekümne aasta jooksul suutnud oma infrastruktuuri korrastamisel kaugeltki nii palju suutnud ära teha kui see vastasel juhul võimalik oleks olnud.

Ametnike arvuga on aga nii ja naa. On selge, et poole väiksema riigiaparaadi ülalpidamiseks kulub tunduvalt vähem raha kui praegusele koosseisule ning et kui vabanevaid inimesi ja raha rakendada produktiivsemalt, võiks majandus tõepoolest kiiremine kasvama hakata.  Kuid sellistest eesmärkidest on kergem rääkida kui neid praktikas saavutada. Asi on lihtsalt selles, et riigiametites on kompetentsid nii erinevad ja töökoormus kuude lõikes planeerimistsüklist tingituna üpris ebaühtlane, mistõttu on  enamvähem kõik tööjõu koondamise ettepanekud jäänud sama viljatuks kui omaaegses anekdoodis välja pakutud ettepanek karu ja lehma hübriid aretamiseks. Et see imeloom talvel käppa imeks ja suvel piima annaks.

Küll aga oleks vaja kiiremas korras lahti saada sõnade ja tegude vasturääkivustest.  Siinjuures on vast kõige iseloomulikumaks näiteks see, et kuigi oleme ise aastaid tunnistanud, et regionaalareng ja ebavõrdsus on meil tõsiseks lahendamist vajavaks probleemiks, et kaugemad regioonid vajavad erinevaid paremaid tingimusi ettevõtluseks, infrastruktuuri ja raha, seome me jätkuvalt omavalitsuste tulubaasi inimeste magamiskoha, mitte töö- või tarbimiskohtadega.

Eelarve Excelit nullsumma reeglite järgi koostades aja jooksul kogunenud probleeme lahenda ei saa

Kui pole selgelt defineeritud eesmärki, pole kuidagi võimalik otsustada, kas raha on vähe või palju. Raha vajaduse määravad ära eesmärgid ja nendeni jõudmiseks määratud tähtaeg.

Kuigi meil on juba pikemat aega eelarve alguses ära toodud ka eesmärgid, on nad seesugused, et isegi nende saavutamise suunas liikumise üle on  seletuskirja alusel raske otsusele jõuda, veel vähem aga kulutuste otstarbekuse üle otsustada.  Kuid nii või teisiti oli siin ülimaks kriteeriumiks eelarve tasakaalu hoidmine mitte püstitatud eesmärkide saavutamine. Olgu siin vahemärkusena ära märgitud, et viimase kuuekümne aasta kõige imepärasema arengu teinud Singapur, kes kuulus iseseisvumise momendil maailma kõige vaesemate riikide hulka, on osanud arukat majanduspoliitikat ajades ja krediiti kasutades tõusta kuuekümne aastaga maailma kõige rikkamate riikide hulka.  Singapuri avaliku sektori koguvõlg moodustas 2022. aastal 134% SKTst, kusjuures ka Singapur ei kõhelnud oma arengu esimesel kolmekümnel aastal oma eesmärkide saavutamiseks raha laenata. Kolmkümmend aastat tagasi moodustas Singapuri riigivõlg 73% SKTst.

Paraku ei saagi raha üksnes  ümbertõstmisega ühelt realt teisele läbi viia ei strateegilisi läbimurdeid majanduses ega lahendada aja jooksul suureks kasvanud probleeme.

Lisaks sellele, et me ei tea, kuidas krediiti majandusarengu kiirendamiseks kasutada, oleme me paljud probleemid lahendamata jätnud oma omapärase suhtumise pärast maksudesse.

Olukorras, kus riigis on kasutusel lihtne, neljale põhilisele maksule (sotsiaalmaks, käibemaks, tulumaks ja aktsiisid) toetuv ja printsiibilt ühetaoline, eranditeta maksusüsteem, mida on veel kuulutatud meie edukuse aluseks, on põhimõtteliselt võimalikud üksnes kõiki subjekte ühetaoliselt mõjutavad maksumuudatused. Selliseid maksumuudatusi on aga mitmel põhjusel ebameeldiv ja keeruline teha, sest reaalses ja tugevalt ebavõrdses maailmas ning pidevalt muutuvas sotsiaalmajanduslik keskkonnas kujunevad sellised muudatused mingi rühma jaoks ilmselt ebaõiglaseks ega arvesta erinevate subjektide võimalusi makse tasuda.  Kuid nagu automaksu lugu näitab, paistab ebaõigluse süvendamine olevat siiski lihtsam kui uute elementide sissetoomine maksusüsteemi.

Tegelikult on meie mänguruum maksunduses veelgi kitsam kui see esimesel pilgul välja paistab, sest näiteks aktsiiside ja mõnel juhul ka käibemaksu määrade kehtestamisel ei ole meie käed kuigi vabad. Elu on näidanud, et maksumäärade ülemäärase suurendamise korral kolib tarbimine üsna kiirelt naaberriiki.

Samas on tõsi ka see, et maailmas on raske leida riiki, kus ei soovitaks maksustamist lihtsustada.  Paraku ei paista see kuskil eriti hästi õnnestuvat.  Probleemid maksusüsteemi keerukusega algasid ju sellest, et maailmas on aegade algusest peale tulnud maksustamisel arvesse võtta subjektide suutlikkust makse tasuda, samuti arvestada ettevõtjate konkurentsi ja kasvutingimusi.

Ka meie oleme, tõsi küll ainult tulumaksu puhul maksuvaba miinimumi kehtestades, osaliselt jälginud suutlikkuse kriteeriumit, kuid erinevalt meist, ei võeta suutlikkuse küsimust tavaliselt nii lihtsalt, et mingist punktist vasakule jäävad need, kes suudavad makse tasuda ja paremale need, kes ei suuda. Lisaks sellisele mustvalgele jaotusele peetakse vajalikuks ka erinevate hallide toonide olemasolu tunnistamist, sest näiteks nullilt 22 protsendilisele määrale üleminekut peetakse liiga karmiks.

Meie loogika on siin aga hoopis omapärane: näiteks 36 tuhandet eurot ületava aastatulu maksustamist 10 protsendipunkti võrra suurema tulumaksuga on lajatamine, aga  8,4 tuhandet ületava tulu maksustamine 22% suuruse tulumaksuga on täiesti OK.

Tehniliselt võiks maksud olla küll täiesti ühesugused ja eranditeta ning ka stabiilsed, kuid esiteks eeldaks see haavatavate elanike vaesusriskist välja toomiseks piisavalt  tugevat sotsiaalkaitse süsteemi. Teiseks, mis võibolla veel olulisem, tuleks seejuures arvestada, et toetustel elamisel on  kahjulik mõju kogu ühiskonna väärtusteadvusele. Kolmandaks ei tohi me unustada ka seda, et elame globaliseerunud maailmas ja ühtse siseturuga Euroopas, kus alatasa aetakse kuskil üpriski selektiivset maksupoliitikat. Ilmselt just neil põhjustel polegi arenenud maades ülilihtsad maksusüsteemid  levinud.

Kuivõrd tänane maksutulude puudujääk ja möödanikus tegemata jäänud tööde koorem on suurem, kui meie valgete klahvidega maksuklaveril välja mängida saab, oli täiesti loomulik, et lauale hakati tõstma maksumäärade suurendamise ja uute maksude kehtestamise ettepanekud. Enamikus selliseid, mis veel alles hiljuti õigeks peetud suunale tagasikäigu andsid või mida mittevajalikuks või lausa rumaluseks oli peetud.

Kuigi igas tehtud ettepanekus peitub oma ratsionaalne iva, kannatavad nad kõik selle puuduse all, et neid tahetakse rakendada kiirkorras, ilma vajalikke analüüse ja ettevalmistustööd tegemata. Ning mis kõige halvem – ka toetudes põhjendustele, mis mitte kuidagi ei taha paika pidada.  Nii näiteks tundub automaksu puhul põhjuseks olevat mitte autotranspordi kasutajate suunamine keskkonnasäästlikuma transpordi kasutamisele, vaid soovimatus või raskused muude maksude maksumäärade veel suuremal tõstmisel.

Aga tegelikult oleks õigem siin öelda: meil tahetakse paari kuuga ära teha see, mille vajadust ja tegemist oli pikki aastaid eitatud ja välditud.

Asustus ja ökonoomika

Tundub, et me pole veel tänaseni kuigi palju huvi tundnud selle vastu, mida meile on tänaseni maksma läinud meie väheldane huvi asustuse ökonoomika vastu.  Selle vastu, mida üks või teine asustuse tüüp rajamisel ja hiljem  ekspluatatsioonis maksma läheb.

Ökonoomika ignoreerimisega alustati juba omandireformi päevil. Me pidasime tagastamist kõige jõukohasemaks, lihtsamaks ja õiglasemaks lahenduseks ega mõelnud sellele, et teatud kohtades on isegi suure kompensatsiooni maksmine pikemas perspektiivis tunduvalt õigustatum ja ka odavam kui tagastamine. Samuti me ei arvestanud infrastruktuuris aset leidnud muutustega ega nende majandusliku tähendusega.

Tänaseks on see küll minevik, aga veel halvem on siinjuures see, et ka järgnenud kümnenditel pole me oma suurima rikkuse, maa, ratsionaalsele kasutamisele erilist tähelepanu pööranud.

Tulemuseks on see, et 110 tuhandest Tallinna rõngasvaldade elanikest on lõviosa endised Tallinna elanikud, kes elavad nüüd üsna hajusalt kümme korda Tallinnast suuremal territooriumil ja vajavad inimese kohta kordades enam infrastruktuuri kui nad Tallinnas elades vajasid, seejuures eriti kvaliteetset infrastruktuuri Tallinna pääsemiseks. Tallinn ise seevastu tühjeneb põliselanikest ja sinna asuvad inimesed muudest niigi elanikes puuduse all kannatavatest Eesti piirkondadest.

Sellises elanikkonna ümberpaiknemises pole iseenesest midagi halba, kuid oleks vaja teada, mida see  Eestile kui tervikule ja meie tulevikule tähendab. Mida tähendab rukkipõldude elamumaaks ja tööstusmaaks muutmine täna aga ka kaugemas tulevikus. Samuti on vaja teada, kes sellist elanikkonna ümberpaiknemist tegelikult seni kinni on maksnud ja tulevikus kinni maksab.

Lõpuks on huvitav teada ka seda, kuidas see kõik kliimaeesmärkidega kokku sobib, sest selline eluviis toetub ju sõiduautode olemasolule.

Pika ajahorisondiga probleemidega tegelemine nõuab ülimat vastutustunnet

Napoleon on öelnud, et käsk ja vastukäsk tähendavad kaotust ja seda, kuidas elus toimuva puudulik mõistmine ja seepärast ka peenhäälestusega viivitamine või selle vajaduse mitte tajumine võib ka kõige paremini kavandatud reformi ära rikkuda, paistab vast kõige selgemalt välja kogumispensioni II samba käekäigust.

Reformi, mida õigustatult alustati hästi ettevaatlikult, käsitleti meil, nagu paljusid muidki asju, sellise valmistootena, mis peenhäälestamist ei vaja. Seetõttu ei saadudki olla valmis kiirelt muutma II sambasse kogunenud raha investeerimise tingimusi ka siis, kui intressid maailmas negatiivseks muudeti. Ometi ei olnud seejuures vaja teha imet, vaid üksnes lubada pensionifondidel vähendada raha investeerimise määra tootluseta või negatiivseks muutunud tootlusega instrumentidesse.

On oluline aru saada, et antud juhul polnud probleem üksnes finantskriisiaegses hilinenud reageeringus, vaid selles, et meil pole põhimõtteliseltki kombeks olla valmis vajalike muudatuste tegemiseks, sest meie regulatsioonides peab kõik olema ülimalt stabiilne ja lihtne.

Seetõttu ei olnud üldsegi üllatav, et II pensionisamba väljamaksete süsteemi kohendamisega viivitati veelgi kauem kui raha investeerimise võimaluste muutmisega.  Ometi polnud ka siin vaja teha midagi muud, kui laiendada  fondipensionide maksmise võimalust kohe siis, kui selgus, et kindlustuse kaudu väljamaksete tegemine hakkab 0-interessiga ja inflatsioonilises keskkonnas kiiresti vähendama kogutud raha reaalväärtust ja samavõrd suurendama huvi raha kohese väljavõtmise vastu.  Oli vaja väljamaksete tegemise kiiret ümbersuunamist vahendile, mis suudaks korvata väljamaksete tegemise perioodil inflatsioonikahju ja lisaks kogutule maksta vähemalt minimaalset reaalintressi. Kuid vaatamata sellele, et selline instrument oli meil fondipensioni lepingu näol täiesti olemas, jäid selle kasutamise võimalused  veel enam kui kümneks aastaks nii piiratuks, et inimestel selle vastu huvi ei saanudki tekkida.

Kuigi ülalmainitud puudused on tänaseks kõrvaldatud, on reageerimisega viivitamine oma töö juba teinud. 2002. aastal loodud II pensionisammas, mis pidi kahe-kolmekümne aasta möödumisel hakkama pensionäre samm-sammult suhtelisest vaesusriskist välja tooma ja samaaegselt vähendama survet sotsiaalmaksu suurendamiseks, laguneb täna niinimetatud pensionireformi mõjul sama kiiresti kui uueneb.

Usku millessegi on kerge hävitada, kuid usu taastamiseks kulub alati palju aega. Seda eriti siis, kui riigivõimude tegevuse sisu on raskesti ette aimatav, kuivõrd see sõltub põhimõtete defineerimise rangusest, aga mitte riigis ja maailmas valitsevast olukorrast.

Me peame hakkama tuleviku vastu enamat huvi tundma

Kui võrrelda meie esimese pensionisamba praegust seisu inimeste soovide ja ettekujutustega pensionide jooksva finantseerimise võimalustest, on ilmne, et lõhe ootuste ja suure osa vanurite tõenäolise toimetuleku vahel tulevikus ei vähene, vaid hakkab suurenema.

Esiteks ei ole keskmisest palgast lähtuv 40% suurune asendusmäär, mida me täna orientiiriks peame, selline tase, millele saab arenenud ühiskonna pensionikorralduses pikaajalises perspektiivis orienteeruda. Meil pole mingit alust arvata, et ka järgmist pensionäride põlvkonda saab kolmekümne eelseisva aasta jooksul hoida Euroopa keskmisest kaks korda madalamal toimetuleku tasemel.

Hiljutisest Luminori tellimusel tehtud uuringust nähtub, et praegust taset hindab piisavaks vaid 40% eestlastest. Kuigi esialgu ei maksa meil unistadagi Euroopa arenenud riikide keskmiselt 68% suurusest asendusmäärast ( % pensionile jäämisele eelnenud teenistusest, OECD 2020. aasta andmed) mis on täpselt kaks korda suurem sama metoodika järgi arvestatud Eesti asendusmäärast, tuleks meil  vahe-eesmärgina siiski sihiks võtta vähemalt 50% suuruse asendusmäära suunas liikumine.

Teiseks tuleb meil aru saada, et pensionikorralduses ülekaalukas orienteerimine jooksvale finantseerimisele oli võimalik üksnes industriaalühiskonna tingimustes ja sedagi üksnes kasvava või vähemalt stabiilse hõivatuse korral. Paraku on tänaseks industriaalühiskonnast saanud või saamas minevik ja ning meil tuleb leppida eluga negatiivse iibe ja vananeva ühiskonna tingimustes.

Seetõttu tuleb aru saada ka sellest, et mineviku võimaluste järgi tuleviku üle otsustamine antud juhul ei päde.

Nii võib viimase kolmekümne aasta sotsiaalmaksu laekumiste kasvust järeldada, et pensioniks kogumisel erilist mõtet ei ole, sest palgakasvu kiirus on ületanud pidevalt II sambasse raha investeerimise tulusust.

Seetõttu ei saa me minevikku niisama lihtsalt tulevikku üle kanda, sest isegi selline, keskeltläbi 6–7 protsendi suurune palkade kasv nagu meil viimased paarkümmend aastat on aset leidnud, ja meie pensionifondi jõudsalt kasvatanud on, ei saa kesta igavesti. Isegi mitte järgmised viitteist aastat, sest see tähendaks, et meie keskmine palk kasvaks järgmise viieteist aastaga kaks korda enam kui see on kasvanud eelmise 30 aasta jooksul, et me jõuaks oma keskmise palga suurusega järele soomlasele, kes täna teenib meist keskeltläbi kaks korda suuremat palka, sest neil pole viimaste aastate keskmine  palgakasv küündinud kõrgemale kui 2% aastas ja vaevalt et ta ka järgnevatel aastate kiiremaks muutub.

Aga vaevalt 2%ni küündiva nominaalsissetuleku kasvu juures osutub ka meie pensionifondide praegune tootlus täiesti huvi pakkuvaks.

Seejuures on aga täiesti selge ka see, et ainult 6% kõrvale panemine ja investeerimine ei taga kahanevale esimesele pensionisambale sellist lisa, et jõuda 50% suuruse asendusmäärani.  On vaja pikemat vaadet ette, suuremat panustamist ja panustamise instrumentide laiemat valikut. On vaja endale tunnistada, et ühte sellist instrumenti, millega kõiki probleeme saaks alatiseks lahendada, ei ole olemas.

Omaette küsimuseks on meie teise pensionisamba reformi juures inimeste õiguspärase ootuse küsimus. On ju täiesti selge, et enne seda reformi oli II samba korraldus lihtsam ja odavam, kuivõrd süsteemi mitmeid käigushoidmise ja arenduskulusid algse disaini juures polnud vaja teha ning et kõik kulud jagunesid tunduvalt suurema arvu kindlustatuse vahel. Kuigi reform nende kulude määra tõusu ei põhjustanud, lõigati selle reformiga läbi lootus väiksematele tegevuskuludele tulevikus.  Seega anti süsteemist lahkumise õigusega lahkujatele õigus kahjustada ülejäänute majanduslikke huve, ise seejuures mitte mingisugust kahju kandes. Tulumaksu tasumise kohustus siin ju arvesse ei tule.

Rohepöördega ei saa ainult võita, vaid võib ka kaotada

Paraku kannatab ka meil üldiselt levinud ettekujutus rohepöörde läbiviimisest samalaadsete puuduste all kui meie tegemised mitmetes teistes  elu valdkondadeski.  Õigetest põhimõtetest lihtsustatud lähtumise korral jäetakse tähelepanuta just need detailid, millest ajapikku hakkavad kujuneme raskelt lahendatavad probleemid.

Nii on meil vajaliku tähelepanuta jäänud see tõsiasi, et kui soovitakse toetuda oma energeetikas juhitamatule ja katkendliku iseloomuga tuule- ja päikeseenergiale, on riigi territooriumil vaja omada  piisavas koguses energia salvestamise võimalusi. Seda tingitult nii julgeoleku kui ökonoomilistest kaalutlustest. Kuigi probleem pole saladuseks, on meil seda asjaolu riigi tasandil ignoreeritud justkui poleks aru saadud, et energiaturg on tunduvalt teistsugune turg kui ülejäänud turud.  Ei ole isegi aru saadud sellest, et meil on tingimused  tuule ja päikeseenergeetikale täielikuks üleminekuks Euroopas Ungari järel kõige halvemad, sest meil pole looduslikku salvestus või reguleerimisressurssi.

Ka ei taha me arvestada sellega, et investeeringud energeetikasse on keskmisest tunduvalt pikema ajahorisondiga ja vajavad seetõttu tavalisest selgemat ja stabiilsemat õigusruumi.

Nii on meil taastuvatest energiaallikatest viimase seitsme aasta jooksul kasvanud ülekaalukalt kõige kiiremini päikeseenergia tootmine. Kui 2016 toodeti päikeseenergiat 10 GWh, siis möödunud aastal 596 GWh ehk 50 korda rohkem. Ainuüksi möödunud aastaga lisandus 161 GWh ehk peaaegu 50%. Päikeseenergia tootmine on olnud erakordselt huvipakkuv äri ja selle arengut on igati toetatud.

Aga kas enam, sest mai keskel kuulsid paljud väikeste päikeseparkide omanikud ja rajajad enda jaoks ebameeldivat uudist: nende elektri võrku müümise tingimused võivad lähitulevikus oluliselt muutuda ja seda nende kahjuks. Neil soovitatakse edaspidi tegeleda enda tarvis tootmisega ja salvestusseadmete soetamisega.  See on õige soovitus, kuid hilinenud ja ka vastutustundetu sest küsimus, kuidas krediteerida praeguse turukorralduse tingimustes  ja õigusruumis akupankade rajamist ju õhku jäetud. Akupangad ise, kuigi hinna poolest kallid, praegu tagatiseks ilmselt ei kõlba.

Kuid ega sellega veel tõenäolised tulevikuprobleemid energeetikas lõpe. Ka päikesepaneelide utiliseerimiskulude suuruse ja tingimuste kohta pole meil antud mingitki indikatsiooni.  Aga mõelgem siinjuures sellele, et eterniidi, mida lagunemise korral veel mõnikümmend aastat tagasi loeti tavaliseks ehitusprahiks, utiliseerimise eest tuleb nüüd viis korda enam maksta kui betooni või kivide utiliseerimise eest.

Kuigi salvestusvajaduse lauale tulek polnud mitte ainult aimatav, vaid selgelt nähtav, on see väikeste eraettevõtjate jaoks oluline tingimuste muutmine riigi poolt, mitmetel juhtudel nende õiguspärase ootuse rikkumine.  See aga tähendab, et kindlustunne, mida ettevõtjatel oleks vaja uute investeeringute tegemiseks ei tugevne vaid väheneb.

Kuigi võisime oma energeetika arendamisel teha panuse sellele, et taastuva energia turg kasvab kiiresti ja meil toodetud väike kogus turule alati ära mahub, siis möödunud suvi näitas, et see nii ei ole.

Ja et ka siis, kui me tõepoolest saaksime alati müüa ja osta mida vaja, tasuks teada, millise hinnaga seda teha saab.

Sellest, et me oma tulevikuprobleemide ja üldse ökonoomika küsimustega nii vähe ja pealiskaudselt tegeleme on kahju.

Maailmapanga andmetest saab välja lugeda, et Eesti kuulub nende väga väheste keskmisest jõukamate riikide hulka, kes on suutnud veerandsaja kõige rikkamate maade arenguga küll kaasa minna, kuid vahet nendega vähendada pole suutnud. Ometi on meil selleks, et seda vahet vähendama hakata, peaaegu kõik olemas. Puudub üksnes soov ja võimekus operatiivselt tegeleda sellega, mida võiks nimetada peenhäälestuseks.

Heido Vitsur
LHV majandusanalüütik

Tweet